15 mai, 2014

Shirley Jackson "The Haunting of Hill House" (1999)



“No live organism can continue for long to exist sanely under conditions of absolute reality; even larks and katydids are supposed, by some, to dream. Hill House, not sane, stood by itself against its hills, holding darkness within; it had stood so for eighty years and might stand for eighty more. Within, walls continued upright, bricks met neatly, floors were firm, and doors were sensibly shut; silence lay steadily against the wood and stone of Hill House, and whatever walked there, walked alone.” 


Ülimalt õudne raamat, mis suutis sisendada reaalset hirmutunnet. Ühest küljest võiks öelda, et tegu on kummitusmaja zhanri kuuluva jandiga, kuid tõsiselt süvenedes leian midagi enamat. Raamat ise on klassika, ja täie õigusega. Räägib ühest ülikooliprofessorit, kes teeb uurimustööd paranormaalsete nähtuste tõestamise alal. Selleks on ta uurinud välja kõige legendaarsema "kummitusmaja" ning selleks on Hill House. Et seal läbi aastate toimunud ebameeldivate fenomenide ligi saada, kogub professor kokku võimetega inimesi. Sõelale jääb Theo, elurõõmus ja paheline neiuke ning Eleanor. Eleanor on elanud kogu oma elu emaga, kelle eest hoolitsedes on ta oma enda elu unarusse jätnud. Saades kutse osaleda kummalises eksperimendis, jäävad neli inimest (Luke, maja tulevane pärija ning järelvaataja) väidetavalt kummitavasse majja nädalaks eesmärgiga jälgida seal toimuvat.
   Võin kohe ära öelda, et loos ei nähta ühtegi kummitust. Kuid lugu on ise väga kõhe. Sellest on tehtud kuuekümnendatel samanimeline film ja hiljem väga kohutav remake. Soovitan esimest filmi. Koos halva atmosfääriga maja ja rõhuva alatooniga sündmuste hargneb selle kõrval inimlik liin. See räägib üksildusest, vaimuhaigusest ja kodutunde puudumisest. Kummituslugudega on liiga tihti tegu klisheedega ja selles raamatus on Jackson suutnud läheneda teemale originaalselt ja inimlikumalt. Lõpuks on lugu ise väga kurb ja kõhe, väärides kahtlematult selle klassikastaatusesse jäämist. Arvestades tänapäevase õudusfilmi esteetikat, on raamat (kui ka 60ndate film) värske sõõm õhku ja tagasiminek allika juurde. Tõeliselt kõhe ja nauditav lugemine. 

Kommentaare ei ole: