Tore armastusromaan keskealistele või muidu veidrikele meie hulgast
– ükskõik kui imelik sa ka oled, ikka võidakse sind õnnistada
ühel päeval sellise positiivse armastusega. Kui vaid proovid ja
oled valmis muutusteks, niisama ei kuku midagi sülle. Ja noh, oled
ühiskonnas mingil moel hinnatud ja omapärane. Sest kas on midagi
toredamat kui elu jagamine inimesega, kellega on sul hea?
Geneetikateadlane Don on emotsioonitu sundmõtete küüsis (vahel
nimetatakse seda autismiks) neljakümnendatesse tüüriv mees. Need
mõned kohtingud, mis tal kahe kümnendi jooksul olnud, on lõppenud
tõhusa edutusega. Mehe päevaplaan on nädalate kaupa minutite kaupa
ette planeeritud, niisamuti toitumine jms (huvitaval kombel tunnistab
ülihoolas autist end alkohoolikuks – kuigi saab aru, et see on
mõnel moel halb jne). Donil on abielupaarist sõbrad Gene ja
Claudia, kelle abielu on nö avatud, ja kus siis
psühholoogiaprofessor Gene on seadnud endale eesmärgiks magada eri
rahvustest naistega (edusammude märkimiseks on ta kabinetis kaart,
kus siis koinitud partnerite järgi maad ära märgitud).
Gene ja Claudia pole siiski jätnud lootust (sest vahel paistab neid
tüütavat Doni kui sõbra pealetükkivus) ja utsitavad Doni, et see
ikka inimestega suhtleks, ja kes teab, ehk niimoodi... elu paremaks
muudaks. Don otsustab riskeerida ning päevaplaanidesse mahutada
partneriotsingu, selleks koostab ta abielupaari abil põhjaliku
küsimustiku, millega siis endale ideaalne partner välja peilida.
Mees käib küsimustiku lihvimise eesmärgil kiirkohtinguüritustel,
ning jõuab järeldusele seda küsimustikku natuke paindlikumaks
muuta. Gene paneb ankeedi netikohtingulehele ja naised asuvad seda
üpris agaralt täitma, kuid isegi see lõdvendatud ankeet (nt on
selge, et alkoholi joomata koos olla ikka ei saa) ei vii Doni
eesmärgile lähemale. (Küll aga õnnestub Gene'l Doni küsimustiku
mõne objektiga voodisse sattuda – hindu ja belglanna.)
Siis aga saadab Gene ta juurde Rosie. Särtsakas mutt, aga patustab
Doni mitme olulise parameetri vastu – suitsetab, joob, hilineb ning
arvatavalt pole ka pinali teravaim pliiats. Aga Donil on temaga
pagana huvitav ja naisel endalgi lõbus. Ühesõnaga, võib arvata,
milline katsumuste jada Doni ja Rosie vahel algab ja kui mitmel
korral paistab kõik pöördumatult katkevat. Ent nagu Don avastab,
on Rosie tegelikult...
Asi, mis ei lase neil lõplikult suhtlemist lõpetada, on see, et
Rosie otsib oma bioloogilist isa kuuekümne võimaliku kandidaadi
hulgast ja geneetikust Don saab selleks illegaalselt DNA teste teha.
Aga see, mida tuleb teha proovide kättesaamiseks, on omaette ooper
(ja ühtlasi hea viis Doni normaalseks karastamisel – ta peab
inimestega suhtlema, ja mis välja tuleb, inimesed on huvitavad ja
Donil on nendega mõndagi ühist).
Et siis jah, meelelahutuseks igati vunts raamat. Inimlik komöödia
kasvatuslike joontega. Austraaliast!
“Rosie avas taksoukse. Ma soovisin, et ta lahkuks. Aga tal oli veel midagi öelda.
“Don, kas ma võin midagi küsida?”
“Üks küsimus.”
“Kas ma sinu meelest olen kütkestav?”
Gene ütles mulle järgmisel päeval, et olin valesti aru saanud. Aga teda ei olnud taksos koos maailma kõige ilusama naisega pärast täieliku sensoorse ülekoormuse õhtut. Ma arvasin, et sain hästi hakkama. Tabasin trikiküsimuse. Ma tahtsin Rosiele meeldida ja mul oli meeles tema kirglik väide, et mehed kohtlevad naisi objektidena. See oli katse tuvastada, kas ma näen teda objekti või isikuna. Enesest mõista oli õige vastus viimane.
“Ma ei ole õieti tähele pannud,” ütlesin ma maailma kõige ilusamale naisele.” (lk 126)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar