Robert E. Howard "Cthulhu: The Mythos and Kindred Horrors" (1992)

REH on mulle teada rohkem tema Conani loomingu poolest ja tema selline madistav stiil polnud mulle kunagi eriti südamelähedane. Siinkohal on aga tegu HPLi müütose lisadega ja no vai nott. Kogumikus on lood, mis müütosega seotud kas siis vaid vaimult või väga õrnalt. Esimene lugu on Von Junztist, kelle fiktiivsele teosele HPL ise mitmeid kordi viitas. No ja REH teebki horrorit oma võtmes: actioni, klisheede ja mõnusa rassismiga. Tihti on tunne, nagu oleks tegu 1940 ja 1950ndate "õudusfilmidega", indianajonesiliku aardejahiga. Küll otsitakse teemanteid ja iidseid varemeid jne. Osad lood on puhtehtsad kollilood. A la mingi vend jalutab majja, kus kõik surevad ja lähevad peast segi ja siis kogeb ta ise sedasama. Selline pulp fictionn kitsch.  
   Täiesti nauditav. Kui sulle Lovecrafti pikad, uimerdavad ulmad või poeetilised põiked paranoiasse ei meeldi ja sa leiad ta õtte puisena olevat, siis REH on kogu selle vahu sealt eemaldanud ja alles on jäänud ainult action. Ka on lood tihti ajastutruult rassistlikud ja isegi sõna "nigger" pole tsenseeritud. REH ja HPL jagavad mõlemad seda tendentsi, et pärismaalased ja sellised tumedanahalised on neile võikad ja hirmsad, nagu pooleldi loomastunud ebardid. Valge mees muidugi lõpus ikka võidab ja laseb kollid ja muslemid maha. Vahel on lugudes ka ajas reisimisi ja roomlaste perioodi liikumist, vahel on lihtsalt kummitusmaja teema. Ja muide, kogu selle ajastutruu mõnusa kitshiga sobitub ka väga mõnus kaanekujundus. Raamatul on lihtsalt nii stiilne ja kena esi- kui ka tagakaas.
Iä jne.