Kui võib nii öelda, siis üsna
traditsiooniline fantasy. Eripäraks ehk maarahva religioosne uskumus
Poovast Naisest (“Hanging Woman”), kes/mis pakub jumalikku
eestkostet või võtab elusid, justkui isemoodi Maaema, kelle
motiivid pole inimestele alati mõistetavad.
Lugu ise on kuningriigist, kus
konkureerivad pahad ja head ülikud. Paha ülik lord Hargrim on pärit
põhjast ja tahab jalust saada maarahva sõpra, kindral Olivari –
et saaks vabalt maarahvast kiusata. Selleks laseb Hargrim kuningani
jõuda kuulujutul nagu kindral Olivar koguks vägesid, et kuningat
kukutada. Seepeale on Olivar teel pealinna, et süütust tõestada,
ent langeb oma saatkonnaga Hargrimi meeste varitsuse ohvriks. Siiski
Olivar pääseb, ent on nii haavatud, et ei suuda enam pealinna minna
– seda enam, et Hargrimi mehed otsivad teda kõikjalt – pole
meest, pole probleemi.
Meelemärkuseta Olivari leiab
ravioskustega külanaine Anna, kes on maarahva esindajana Olivari
tuline pooldaja – hoolimata sellest, et kindrali teenistuses sai
surma ta kallis mees ning invaliidistus vend. Anna ja külainimesed
on öösel peidupaikadesse pagemas marodööritsevate Hargrimi
sõjameeste eest, aga nüüd võtab Anna vastu otsuse ise Olivari
sõnum pealinna toimetada (on vaid kuninga õde, kes suudab kuninga
meelt muuta). Ja see retk pealinna pole üleüldse malbe jalutuskäik,
Hargrimi meeste eest tuleb põgeneda kuningalossi siseruumideni. Ent
naine on kaval ja vapper. Pealegi – ta usub, et teeb õiget tegu!
Selline lugu siis. On põnevust ja
lootust, et õiglus võidutseb. Kirjanduslikult pole just uuenduslik
ega äärmuslik, aga igati mõnusalt loetav.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar