30 november, 2015

Viivi Luik – Kolmed tähed (1987)

Kuidagi õudne lasteluule. Luuletaja selgitab lastele, et tegudele järgnevad süümepiinad, mis ehk saadavad sind terve elu. Väljaspool kodu olev maailm on kole ja hirmutav. Inimesed elavad iseendile, tõeline suhtlemine on võimatu. Sotsiaalsed normid keelavad sul erineda. Sa pole osa loodusest. Elu on stress. Sa oled teistele pinnuks silmas. Ühesõnaga, maailm on vaenulik, on hirmutav. Einojah, tõepoolest, milleks pakkuda lastele illusioone, milleks neile meeldiv lapsepõlv.

Luuletus-hoiatus lastele kriminaalidest ja vangidest, kelle tõttu riik ja ühiskond kannatab?

Kui sa krabad...

Kui sa krabad teiste eest
ära kommid, koogid, toolid,
šokolaadist, moosist, meest
oma ahneid näppe noolid,

teiste vaev on sulle lust,
igast asjast oled üle,
nähes teiste äpardust,
ainult naerad selle üle,

siis sa kasvad jõhkardiks,
suureks, aga tühiseks,
ja pead vastust andma, miks
said me mured ühiseks.
(lk 24)

Misasja see laps ei tohi? Õudne hakkab.

Keha

Põsed roosaks värvib
HÄBI, JONN ja VIHA.
KEHA sees on NÄRVID,
ÜDI, LUUD ja LIHA.

KEHA sees on VERI,
vere kange kohin
just kui sügav meri,
kuhu laps EI TOHI.
(lk 26)

8 kommentaari:

Simo Runnel ütles ...

See on kõige parem luulekogu naisluuletajatelt, mida olen lugenud.

kolm ütles ...

Eks igaühele oma.

robolesk ütles ...

Samas on see tõesti kohalik kirjandusklassika ja ma usun, et omas ajas see ei tundunud ehk nii "terav". Vaid praegune elu ja kombed on selle lihtsalt selliseks teinud? Ise lugesin just täiesti teisest ooperist asja - Sergo "Näkimadalaid" ja sattusin sellest vaimustusse. See ju vaid mõni aasta varem kirjutatud. Aga täiesti teine ooper loomulikult. https//raamatudmuusika.wordpress.com/2015/12/01/herman-sergo/.

kolm ütles ...

Jah, see on hea mõte, et aja jooksul tõlgendused võivad muutuda.
Lihtsalt mul oli see esmakordne kokkupuude Luige lastekirjandusega ning see pani kulme kergitama.

Muidugi, lastekirjanduse ei pea olema miski nunnutav ja suhkruvatine, aga kas peab tingimata vajutama hirmude ja süü pedaalile...

notsu ütles ...

Mulle oli lapsena neist luuletustest enamik tuttav juba enne raamatu ilmumist, Tähekese kaudu, mitu tükki on meelde jäänud koos Priit Pärna illustratsioonidega - seesama "kuhu laps EI TOHI" näiteks, pildi peal mängiti veresoonestiku ja vesikonna visuaalse sarnasusega. Niiviisi oli eriti kõhe ja mulle väga meeldis, ma käisin ikka mitu korda just seda lehekülge lahti kiskumas, et kõhedust veel tunda.

kolm ütles ...

Mida see laps siis "EI TOHI"?
Endal aadrit lasta?

notsu ütles ...

mitte mida, vaid kuhu. Kui hakkab merre kakerdama, hüütakse "ei tohi!".

kolm ütles ...

Ee, ja mis siis ühendab merd ja verd ja mittelubamist?
Mul on vist pikad juhtmed.