Kuna tegemist Meremaa neljanda
romaaniga, siis võiks loogiliselt järeldada, et see on maiuspala
Meremaa andunud austajatele. Ent kui see Meremaa-maailm pigem
neutraalseks jätab, võib endamisi tõdeda, et tegemist kõige
tuimema tekstiga selles sarjas. Tuim nii sisult kui vormistuselt,
autor poleks nagu üldse joonel olnud ning pigistanud välja romaani
mahus teksti. Samas, see nõtrade Tenari ja Gedi ning tundmatu Therru
teemad on üpris intrigeerivad – vanad, kes kaotavad oma võimu (ja
nooruse), veel hullemm nad langevad tumedate jõudude küüsi. Ja
noh, esmakordselt on tegelaste vahel armukirge, Ged saab suisa
armurõõme kogeda.
On mõneti veider vastuolu –
tegelased kogevad igati inimlikult nö traagilisi olukordi (vanadus,
loobumine, kaotus, armastus), aga viis, kuidas nad sellest räägivad,
on silmipööritamapanevalt pühalik. Et nagu on inimesed oma
nõrkuste ja iseärasustega, aga ikkagi... pühalikud tegelased,
loomuliku asemel tähenduslikud – selge, et üldiselt
kirjandusteostes võikski tegelased olla erilised (ikkagi võlujõu
kaotanud arhimaag! Pimedusejõududest ärapööranu Tenar! Kardetud
laps Therru!), aga kas nad peavad seejuures nii neetult puised olema?
Muidugi, eks raamatu vastuvõttu
soodustavad või takistavad erinevad otseselt asjasse mittepuutuvad
tegurid, ja küllap ma lihtsalt ei läinud selle maailmaga kuidagi
kaasa ning seetõttu niisugune rahulolematus või mõistmatus.
Romaanis on huvitavaid teemaarendusi, kuid samas... tekst mõjus
tuimalt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar