12 november, 2015

Jonathan Strahan – Fearsome Journeys. The New Solaris Book of Fantasy (2013)


Kogumiku kaaneillustratsioon on vähe petlik, lihtsalt ilus pilt kui selline, otseselt ühtki lugu see nüüd küll ei illustreeri (ühes loos ründab lohe hoopis britilikku maakohta, lossini ta ei jõua). Fantasykogumikus on 12 lugu 13 autorilt, 7 loo autoriteks mehed, 5 puhul naised. Nagu ikka, autori sugu ei tähenda tegelikult midagi, ühtviisi mehed kui naised kirjutavad häid, normaalseid ja igavaid lugusid. Mulle tundmatud autorid on Canavan (teda on küll eesti keelde tõlgitud), Elliott, Ford, Redick, Kushner ja Wilce; teistelt autoritelt kasvõi üht juttu või raamatut lugenud. Kui algul hakkasin suure hooga lugema mulle tuntud autorite lugusid, siis üks hetk lahtus hoog või õigemini tulid järgmised antoloogiad peale – ja eks üht ja sama teemat on tüütu järjest lüpsta, seega jäi pool antoloogiat alles oktoobris hambusse.

Ükski lugu pole alternatiivajalooline (see pole fantasy's kombeks?) ja tegevustik toimub maailmades, kus mõõgad välguvad ja hobused kappavad ja maagiat pritsib siit ja sealt. On maailmu, mis on päris võõrad, ja on maailmu, mis imiteerivad keskaegset õhustikku (kuigi jah, nagu öeldud, tegu pole alternatiivajalooga). Natuke on veidraid olendeid, näpuotsaga hauatagust elu ja surnumaagiat, on kangelaste teede alguseid ja finaale, on kelmide või sõdurite seiklusi maagia kattevarjus või rünnaku all, on (esmapilgul) lihtsaid inimesi, kes jäävad suuremate jõudude madina vahele. On igavat ja teravat huumorit, on nurjatut ja pühalikku paatost. Lood pole mingid laastud, varieerudes 20-50 lk vahel.

Endale kerkisid lugudest esile Parkeri humoorikas draakonitapja ja Kushner-Wilce'i irooniline tekst kangelase pensionile minekust. Tüütumateks tekstideks Abrahami morbiidne paatos, Beari umbfantasy ja Canavani maagiline lurr. Ülejäänud olid igati normaalsed ja põnevad seikluslood või mingist aspektist tiba teistmoodi rõhkudega kui muidu fantastilisevõitu juttudes kombeks.

Nagu ikka, on raamat tervikuna huvitavam kui eraldi lugusid arvestades (kuigi samas, 4 lugu said 3-4 punkti ja vaid 2 lugu 6-7 punkti). Tahestahtmata mõtlen vahel, et huvitavam on lugeda sci fi ja fantasy segaantoloogiaid, kus lihtsalt pole niivõrd selget ainestikku (muidugi, tobe on võrrelda aasta parimate antoloogiat või nišiantoloogiat); mille puhul pole lugema asumisel õieti teadagi, milline tekst parasjagu jooksma hakkab.

Saladin Ahmed “Amethyst, Shadow, and Light” 5/10
Trudi Canavan “Camp Follower” 3/10
K.J. Parker “The Dragonslayer of Merebarton” 7/10
Kate Elliott “Leaf and Branch and Grass and Vine” 5/10
Robert V. S. Redick “Forever People” 5/10
Elizabeth Bear “The Ghost Makers” 3/10
Ellen Kushner, Ysabeau S. Wilce “One Last, Great Adventure” 6/10
Daniel Abraham “TheHigh King Dreaming” 3/10

Kommentaare ei ole: