Üpris psühhedeelselt mõjuv raamat,
mis mõeldud küll eelkooliealistele, aga et ikkagi tegemist tuntud
autoriga, siis sattusin seda igati intelligentselt lehitsema. Mõni
ehk ütleks, et Tolstoi lühipalade puhul on tegemist zeniga (või
rahulikku harmslikkust?), aga minu meelest mitte: laused, mis
moodustavad jutu, ongi ühetähenduslikud, pole seal mingit sümbolit
või metafoori või varjatud tõde või salateadmisi. Jutukestes
leidub ka konflikte, kuid need on nii pingevabad... et sa pigem
hakkad mõtlema, et mis siis nüüd. Või no kes teab, kuidas Tolstoi arvates need tekstid peaksid lastele mõjuma.
Loed lapsele ette ja jumal sellega, mis
ta ikka öelda-mõelda oskab. Hea, kui laps suudab kunagi ise tähti
veerida ja lausa sõnasid moodustada; ning millalgi kuidagiviisi
lause kokku panna. No et ka illustratsioonid... needki sellised
lihtsapoolsed.
“Saša oli arg poiss. Kord hakkas väljas välku lööma ja müristama. Saša puges kappi. Seal oli pime ja umbne. Saša ei kuulnud, millal äike üle jäi. Konuta aga pealegi, kapis, Saša, sest sa oled argpüks.”
“Nastjal oli nukk. Nastja kutsus nukku tütrekeseks. Ema andis Nastjale tema nuku jaoks kõik, mis vaja. Olid nukul seelikud, jakid, rätikud ja sukad, olid isegi kammid, harjad ja helmed.”
“Lapsed leidsid rohust siili.
“Vasja, võta siil kinni.”
“Ta torgib.”
“Pane siis müts maha ja veeretan ta mütsi sisse.”
Kuid müts oli liiga väike ja lapsed läksid ära, aga siili kaasa ei võtnud.”
“Nastja tuli koolist. Ema oli üksipäini kodus. Nastja istus laua äärde, võttis raamatu ja luges ette muinasjutu. Ema tundis selle üle rõõmu.”
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar