Eks ole: kui saab olla õige aeg mõne raamatu jaoks, saab olla ka vale.
Võin garanteerida, et et lugeda vaimuhaigusest ja selle ägenemisest ei ole üldse tervislik, kui parasjagu su (mu) enda vaimuhaigus ägeneb ning end kuidagi ignoreerida ei lase. Kui psühhosomaatilised sümptomid võtavad mu üle võimust ja samal ajal vaevleb raamatu minategelane hästi kirjutatud ja usutavate sundmõtete käes, põimub see niimoodi ühte, et mul on lisaks omaenda hädadele ka osa tema omadest, kuigi tema omad on tegelikult täpselt vastandlikud minu omadele.
Peamiselt on see lugu väga tõsise ärevushäirega tüdrukust, tema parimast sõbrast, kes kirjutab fännfiktsioone Tähesõdade maailmas (kas wookie on inimene? Miks osade meelest on Chewbacca ja Rey armastus vale?!) ja no et seal on ka armulood ... ei, ses mõttes on toredad armulood, et ükski raamatu poiss ei ole jobu, kes ei oska metafoorides rääkida ega mõelda, huvitub ainult spordist ja seksist. Armastuslood romantilise armastuse tähenduses on kaunid ja meeldivalt mitteklisheelikud.
Aga mu meelest on nad seal lihtsalt selleks, et näidata: kas vaimuhaige keskkoolitüdruku elu on tegelikult täiesti normaalne ja tavaline. See, et sa hull oled, ei tähenda, et oleksid mingi imelik, taevas hoidku!
Hullud on täiesti normaalsed - kui välja arvata, et nad hullud on.
Lisaks on loos - no see on ikkagi väga noortest inimesest - tähtsalt kohal vanemlikud tunded ja see, mismoodi lapsed oma vanemate suhtes tunnevad. Kuidas mõjutab vanema surm ja kuidas tema eemalolek. Ehk lugu keskkoolitüdrukust on meeldivalt terviklik, tema maailma olulised osad kõik valgustatud ja lugeja ees lahti.
Tore raamat.
Välja arvatud, et hullus oli tõesti väga ebameeldivalt veenev ja hingepugev.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar