Lugu koeraliku olendi vaatepunktist, mis saadab oma humanoidset peremeest ühel järjekordsel planeedil, kus hetkel on talvised olud. Peremees paistab olevat heas tujus ja ei tee väljagi, kui koer väljendab oma kahtlusi siinsete peidus elukate asjus. Niiet koer jätab enda teada kõik need lõhnad ja selle tunde, et neid jälgitakse.
Esimest elusolendit kohtabki koer. See olend räägib talle midagi, kutsub koera … vabanema. Peremees satub niisamuti olenditega kokku, laseb need maha, lõikab pea ja nülib nahad. Ja edasi ja edasi, aga rohkem ei tapagi. Planeet kutsub koera.
Iseenesest kergelt õudne lugu kohtumisest Teisega ja reageeringust sellele; seda siis läbi koera (või koeraliku olendi) silmade. Pidev pinge ja hingetu lõpplahendus. Päris lahe.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar