25 september, 2024

Robert Shearman - Inkblots (Everyone's Just So So Special, 2012)

 

Lühike lugu ühest perekonnast, kus ema on suremas. Ta viiakse haiglasse, erapalatisse koha ning ühel hetkel kutsuvad ema ja isa sinna oma täiskasvanud poja. Ema ja isa teatavad, et nad on tellinud endale haigla tätoveerijalt tätoveeringu: süda ja selle all vastavalt kummagi partneri nimi. Aga et on märts, siis tätoveerija pakub soodsat tehingut - kolm kahe hinnaga. Et kas poeg laseks enda käele samuti teha südame ja selle alla “Emme ja Issi”. 


Pojale tundub see õudne mõte, mitte et ta vanemaid ei armastaks, aga mitte just nii palju ja tätoveering on ju enamvähem igavene. Vanemad vihastavad, poeg lahkub. Siiski peale väikest järelemõtlemist naaseb ta haiglasse, aga tasuta tätoveering on loovutatud juba koristajatädile. Ja vanemad on pojas väga pettunud, tema pärast olid nad üldse abielus edasi ja kõik need ohverdused poja heaks. Aga enam nad teda näha ei taha.


Küll aga tahab 74-aastane ema uut tätoveeringut. Ja järgmist. Haigla noor tätoveerija on vaimustuses sellisest naisest ning ema jätab nüüd abikaasa maha ja kolib haiglast tätoveerija juurde. Isa, kes on valmistunud lese-eluks, on korraga plindris - naine tõmbab ringi noore kutiga, temal on aga käevarrel süda koos naise nimega. Mees leiab, et tuleb leida uus naine, kes kannaks sama nime.


Ja nii edasi ja edasi. Lühike lugu, mis mattub kuhugi hingetusse. Või noh, kogu tekst on ülesvõte hingetusest või võõrdumisest. Häiriv, lihtne ja hea tekst.


Kommentaare ei ole: