See on tõsine kogumik. Ei mingit napakat lapselikkust, ei midagi võltsilt helget, ei midagi, mida ma ise naise ja emana, katkise ja kaunina ära ei tunneks.
Elu on ergav ja sageli valus.
Sagedamini valus kui mitte.
ära huika mind tagasi laantesse oh ära huika
kardan ja kordan su nime
viskan kutse kui kinda
kui ümber on pilkane pime
ei siis küsita hinda
Kivisõnad suus
sõnakivid käes
laon vaikimise müüri
vaikimine on kuld
kord ma küsisin vihmalt
vihm miks sa vaikid vihm
valad sala sõna juurte juurde
kord ma küsisin lillelt
lill miks sa ei räägi lill
ainult õitsed
keegi ei vastanud
läbi miilide miilas su pilk
lepitust
põletas silmade vaenukae
tuhaks
ikka kivisõnad jäid suhu
sõnakivid kätte
laon vaikimise müüri
vaikimine on kuld
Muuseas. Heljo Mänd selles raamatus on sõdalane. Mitte see, kes seob haavu ja hoiab, mitte see, kes matab ja nutab. Tema on see, kelle suu oli punane võitluslipp ja kelle rinnast viis südame kuul. See on tema, kes tuulte pääl otsib ja oigab - mitte see, kes tagasi koju ootab.
Ma tunnen tema enda sees ära.
Tekitas tahtmise ise luuletusi kirjutada ja samas võttis selle tahtmise, sest kõik on juba kirjas, juba olemas, mis ma enam.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar