Et sellele tekstile eelnes Suuki ulmeline põnevuslugu, siis millegipärast ootasin ka siit midagi sarnast - ja eks olegi kolm kuud ja eriline terasrüü ja leegitsevad mõõgad; kuid see tundub pigem fantaasialoomena.
Lugu on sõdalasest nimega Liica, kes on sõjas Kaosega vahetanud poolt ning tegeleb nüüd nö üksiku hundina (kelle kaaslaseks ongi hunt) kirikute hävitamisega. Naine teab, et ta tegevus ei saa kesta igavesti, üks hetk langeb temagi; mingil hetkel jääb üks vaenupooltest peale ning sellele järgneb uus vastasseis mõne teise jõuga jne jne. Aga noh, Kaose soovid on ta nüüd endale võtnud kohuseks ja nii on tal nüüd vaja hävitada piirkonna suurim kirik.
Nagu mitmegi loo puhul selles kogumikus, siis jääb sisse kerge rahutus - tekst võiks olla pikem ja põhjalikum, jutustuse või romaani mõõtu, siin on alged huvitavast maailmast (lisaks kolmele kuule on ökosüsteemgi mõneti erinev); lugu algab huvitavalt kuni korraga avastasin, et misasja, vaid kolm lehekülge lõpuni ja lõpplahendus ei saa nii umbmäärane olla jms. Ühesõnaga, kas on vaja sedavõrd palju kirjutada lühijutte, ehk võiks ideid rohkem edasi arendada. Või nii.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar