24 november, 2014

Juhan Voolaid – Hokimängija Tartu linnamüüril (2014)

Üheltpoolt reisijuht Tartu ajalukku, teiselt poolt... joomaselt sooritatud enesetõestus. Ehk siis Tartu ajalugu täiskasvanutele? Iseenesest võiks olla selline kerges vormis ajalootutvustus koos peategelase noorpõlvemälestustega Tartu koolilastele hea lugemine, aga see viinajoomine koos mäluauguga... ei kõlba alaealistele isegi hoiatuseks, arvan väsimatu moralistina.

Lugu siis sellest, kuidas keskealine mees on naasnud Tartusse ja otsib oma lapsepõlvelinnaga lepitust. Juhtus tal siin aastaid tagasi paar õnnetut kokkupõrget, mille tagajärjel ei tahtnud ta enam Tartus olla, aga nüüd on ta tagasi ja püüab eneseületuse abil Tartuga rahu leida. Selleks seab ta endale ülesandeks läbida Tartu kesklinnas ring, mille moodustab keskaegse linnamüüri asukoht. See linnamüür on muidugi ammu kadunud ning selle peal nüüd majad ja muud ehitised, ent kaardi abil on võimalik taastada müüri asukoht. Ühesõnaga, kui tollase müüri kohale on nüüd maja ehitatud, siis tuleb sellest kas üle või läbi minna, ja seda ikka otse ja täpselt linnamüüri kohal. Vast hulleimaks takistuseks on Botaanikaaia palmihoone, mis tuleb niisamuti (täpselt!) ületada. Eks selleks teeb kangelane tublisti ettevalmistusi – kas siis paneb enne saatuslikku ööd majade katustele nöörredeleid või tasu eest läbib kortereid (ikka täpselt linnamüüri kohal) või hullemates kohtades liigub köiega majade vahel (või nt üle Raekoja platsi). Ja et asi turvalisem oleks, on tal seljas hokimängija varustus.

Ülesanne on hull. Ja et selleks tegevuseks julgust hoida, on tal lahenduseks enese parajalt purju joomine – nii enne selle öise ekstreemraja kallale asumist kui ka strateegilistes punktides viina juues (et püsiks jätkuvalt purjus). Viin annab tõepoolest julgust... ja muudab kangelase tasapisi mölakamaks... kuniks järgmisel päeval ärkab ta kodus mäluaugust. Mis vahepeal juhtus?

Nagu öeldud, on selline ajalooaineline joomatripp, kus kangelane mõtleb peale Tartu ajaloosündmuste ka enda elu lugudele, puutub kokku igasugu öiste rohkem või vähem tüütute tegelastega, peab mõttes või joomahämus niisamuti kõnelusi ajalooliste isikutega (vürst Vjatško! Peeter I!). Ja hämmastav on see, et see joogine taarumine on päris hästi kirjutatud, pole mingit tuharaputamist või praalimist. Inimene lihtsalt teeb ja kõik, ärgu vaid keegi seda järele proovigu.

Raamatut illustreerivad fotod, kus tänapäevast tänavapilti on täiendatud keskaegsete tornidega – kus need võiksid praegu asuda jne. Kui korrektne on see täpsus ja kas tornid ja müür just sellised olid, oskavad ehk asjatundjad öelda, aga illustreeriva materjalina on see küll päris intrigeeriv (need paar turnimispilti on ikka niisamuti montaažid?). Üllatav raamat.

Kommentaare ei ole: