Tragikoomiline mõistulugu inimsusest?
Raamatu võib jagada kolmeks – soopoiss Õuno kaasaeg ja tema
mälestused lapsepõlvest, ülestähendatud lugu tema ema Mareti ja
vanaisa juhtumistest enne ja pärast Õuno sündi ning vanaisa
mõistulood Pompei hävingule eelnenud päevadest, kui leiutaja
Giancarlo ajab taga ideaalse taiese loomist. Autorina meeldib
Voolaidile võimalikult mänguline olla, nii ka selle raamatu puhul
võiks enamik tekstist musta huumori või allegooriana loetav olla –
kui vaid poleks seda elajalikku (või siinse raamatu kontekstist
ebainimlikku) vägivalda, mida teostati ema Mareti kallal, selline
jõhkrus on mõneti... lugeja vastupanuvõimet kompav.
Raamat algab omal moel lõbusalt –
mõelda vaid, inimesed on pea paar aastakümmet nõukogude võimu
eest paos olnud kuskil Soomaa ligipääsmatul soosaarel (kuigi nende
teadmata on nõukogude võim juba mõnda aega tagasi läbi saanud),
et nagu sellised metsatotukesed oma hirmudega, ja ootad, et mis küll
saab, kui noormees Õuno viimaks tsivilisatsiooniga kohtub (kõrvus
vanaisa lennukad ja napakad hoiatussõnad) jne... Kuni hakkavad
paljastuma põhjused, miks õieti niimoodi ülepeakaela pakku mindi
ja end kramplikult varjati. Õuno peabki viimaks sureva vanaisa
palvel välismaailma minema, eks sellega saab omal moel nalja... kuni
noormees puutub kokku nende inimestega, kes ta ema ja vanaisaga tegid
asju, mida ei tohiks keegi kogeda. Ja kui Õuno viimaks tagasi jõuab,
selgub talle tema enda minevik. Raamatu lõpuks pole otseselt kedagi,
kellele kaasa elada – kui vaid ema Maret oma õudustäratava
elukäiguga (aga tema ei saa siin raamatus sõnaõigust, tegevust
annavad edasi vanaisa mälestused või Õuno kogetu).
Nagu öeldud, meeldib Voolaidile
kirjutades eelkõige mänguline olla, nii ka siin lisaks ohtrale
mustale huumorile veel need Giancarlo muinaslood ja see maagiline
juurikas / ideaalne taies. Eks autor võinuks minna kergema vastupanu
teed ja kirjeldada vaid vastuoli või kokkupõrget tänapäeva eluolu
ja sooinimese vahel (Velts pole just uuenduslik, kuid see-eest
õnnestunud tegelane), kuid Voolaid on püüdnud midagi sügavamat
luua ja uurida seeläbi inimolemust – ning jõuab õige sünge
nägemuseni, inimsuse mõistuloost saab ohuromaan (tõele au andes ma
ei pruukinud mõista autori kõiki nägemusi).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar