On pärastlõuna 1947. aastal. Peategelane, 12-aastane poiss, seisab isemeisterdatud kalastussillal ja ootab, ootab, mil saabuvad mees ja naine, kel kombeks õhtuid tiigi ääres kalastades veeta ning kes toovad selleks protseduuriks kaasa terve komplekti elutoamööblit. Kuid see 1947. aasta pärastlõuna on mälestus ja jõuab lugejani justkui osake tervest lapsepõlvemälestuste supist, kus ujub ringi suur ja tume vaal, mil nimeks 1948. aasta intsident padrunitega ehk lapsepõlve lõpp.
Nõnda siis ongi kogu lapsepõlv, mis täiskasvanud inimese pilgu läbi vaadates paratamatult erinevate ajahetkede lahutamatuks virr-varriks muutunud, segu heast, halvast ja sellest, mis lihtsalt oli ning kuigi kättesaamatu, ometi omatahtsi kättesaadav ja meenutatav, kuid efemeerne nagu hauakambrist leitud leib, mis kokkupuutel õhuga võib pöördumatult tolmuks variseda.
Kuigi siin on üksjagu humoorikat, palju teravmeelset, tsitaate annaks vist vähemalt poole teksti jagu välja kirjutada, kui tahtmist oleks ning avaneb aken ühte sõja lõpu aegsesse lapsepõlve, siis lõppkokkuvõttes jäi ikkagi rohkem nukrust kui midagi muud.
„Ma jätan nad minevikku, sõites veel veidi reaalsuse vastassuunas. Nad ei tea kui aeglaselt nad tiigi poole sõidavad, sest nad on juba nii palju aastaid surnud.
Veel mõneks ajaks jäävad nad kaheks ameerika ekstsentrikuks, kes on tardunud teralisse mustvalgesse tolles loojangus 32 aasta eest: Et Tuul Seda Kõike Ära Ei Puhuks; Põrmu... Ameerika... Põrmu.“
Tõlgitud ja välja antud on tõelise hoole ja armastusega. Kairi Kliimandi illustratsioonid ja nagu ma aru saan, siis kaanepilt. Kui paljud Eestis välja antavad raamatud saavad uhkeldada spetsiaalse kaanemaaliga? Ning Lauri Sommer on kirjutanud tõeliselt pika ja põhjaliku tõlkija kommentaari, millest võib aimata nii armastust autori/raamatu vastu kui ka põhjalikku mõtisklemist, kaalumist ja eeltööd. Kummalisel kombel oli väga lohutav teada saada, et see kõige hullem asi vähemalt autori endaga päriselt ei juhtunud. Mitte, et kellegi teisega muidugi poleks juhtunud.
„Mulle ei meeldinud, kui mu tennised olid täiesti kulunud ja meil polnud uute ostmiseks raha. siis oli ikka selline tunne, nagu ma oleks midagi paha teinud ja saaksin selle eest niiviisi karistada.
Ma pean parem laps olema!
Jumal karistas mind, sundides mind kandma pastlaks muutunud vanu tenniseid, nii et mul oli häbi omaenda jalgu vaadata.
Olin liiga noor ja rumal, et seostada neid haledalt katkisi tenniseid, mida ma kandma pidin, ja seda, et me elasime hoolekande abirahast ning hoolekanne polnud ju selleks loodud, et lapsele mingitki eneseuhkust anda.
Kui sain uue paari tenniseid, muutus hetkega ka mu ellusuhtumine. Olin uus inimene ja käisin taas uhkelt ringi...“ (lk 10-11)
5 kommentaari:
Brautigani fenomen on küll senini mõneti arusaamatuks jäänud.
Oli tihe, pisut fragmentaarselt luuleline, mulle meeldis, et kui nt hundinuiasid võrreldi odadega, jäi see kujund reaalsuse tajumise osaks - järgmises lõigus olid "hundinuiaodad" (vms) ja see perekonna tiigikaldale saabumise ootus koos nende ajas tarretamisega, mis lõpuks oli samas kompotis oletusega, et tegelikult on nad olevikust vaadates ilmselt ammu surnud. Aga muidugi matustevaatamise või gaasikuulamise ja hamburgeriintervjuu osad olid pisut tüütud, ent samas mõningad laps olemise nüansid mõnusalt hästitabatud... Lisaväärtuseks veel teadmine, et suures osas mingi ajastu, koha ja ühiskonnakihi lapsepõlveolme killuke, et siis nagu peaaegu ajalooline kirjandus... Ja kahtlemata üsna omanäoline stiil.
Eriti värskendav pärast lembe ja militaarulme kombot :)
Noh, mul vist paratamatult probleeme kirjandusega, mis kirjeldavad pikalt ja mõnuga lapsepõlvest ja selle ilmatumast tähenduslikkusest, see on nagu... igav mo jaoks.
Aa, no siis küllap ajab juba kohe alguses tukastama, jah.
Pead nüüd selle "Arbuusisuhkrus" viimaks läbi lugema ja brautiganluse lahti seletama.
Muud ei jää üle.
Postita kommentaar