Pole just tavapärane, et raamat tekitab õudu seoses vananemisega, ent see tekst tegi küll tusaseks. Viiekümneaastaste abielurikkumine, kolmekümne abieluaasta tagajärjel tekkinud laste litutamine laias maailmas, kehavaevused, lähisugulaste armusuhe, voodihaige vanaema vaevaline lahkumine ja muu säändne – autoril on nagu püüe lugejaid šokeerida kõiksugu naturalistliku lajatamisega (takkajärgi selgub, et esmatutvus oli ehk hullemgi). Raamatu sihtgrupiks on vast vanemapoolsed prouad, kes elu jooksul kõike näinud või kuulnud. Natuke raske on lugeda kirjeldusi Senta füsioloogia toimimistest või vaevustest, või noh, nojah, ega siis kõigest häbelikult vaikida saa.
“Võimas higi- ja kuumalaine uhkas üle Senta, alustades rinde alt ja levides näkku nagu äkiline lööve. Isegi juuksed muutusid higiseks. Kõrvade tagant algav veenire valgus kaela mööda rinnaesisele, kadudes rõõmsalt Senta päevinäinud rindade vahele. Kintsud ja käsivarred kuumenesid kaasa, hakates viivu aja pärast niiskena ootamatu tuulehoo käes tudisema. Puhh, kui ebameeldiv! Senta haaras laual lebava ajalehe ning lehvitas endale tuult. Peab see naisterahva elu ka nii vaevaline olema! Varasemad igakuised alakõhuvalud ja vererohked kuupuhastused olid asendunud ängistavate kuumahoogudega. Ju ehk needki kunagi lõpevad, aga siis vahib juba vanadus vastu.” (lk 29)
Lugu siis umbes selline. On palav Tartu suvi ja puhkusel oleva lasteaiatädi Senta kohal löövad elumere lained kokku – on teine ülekaaluline ja seetõttu ei kannata suvekuumust, väikeärimehest abikaasa on naisest võõrduvavõitu ja satub Senta teadmata hoopistükkis armusuhtesse lapsepõlvesõbrannaga (kah siis viiekümnendates, aga igati vormis ja ihar lesk), Senta ema on Parkinsoni tõve põdejana suremas ja tagatipuks on veel Senta pojal suhe Senta õega. Higi lirtsub, armunestet voolab peale ühet reitele ja mis kõik veel.
Ning rohkem ei kirjuta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar