Liina Laks “Väike needus” - jutu finaal või puänt on puändiväärne ehk milleks
küll selline lihtne lahendus? Et siis õuduslugu ühest Eesti
külast, kus juhtub liialt palju morbiidseid värke. Ühte juhtumit
kutsutakse uurima folklorist, kes siis leiabki sellele konkreetsele
juhtumile seletuse, mis on aga mõneti erinev oodatust (sellepärast,
et). Iseenesest on Laksil Ritaga otsad lahti, jutus mainitakse, et ta
on varemgi sellelaadseid ilminguid lahendanud. To be continued?
Leila Tael
“Roxanne” - eksortsisti ja vampiiri suhtedraama, mis lõppeb
õnnetult, sest naine ei taha peret luua (või mis see nüüd oligi).
Iseenesest väga ökonoomne lühilugu, soovi korral võinuks sellest
kasvõi romaani välja venitada, igasugu draamat ja olukordi saanuks
oi kui palju edasi arendada – aga siinne tekst on vaid 7 lk, mis
pole tundmatu autoriga tutvumiseks just ülemäära palju, aga ei
jõua ka ära tüüdata.
Taavi Kangur
“Kirjutatud elu” meenutab muinasjuttu. Ehk ajamanipuleerimine ja
tüdruk, kes vananeb üldiselt teosammudega, selline
pisarakiskuja(ulme). Laps peategelasena on alati asi, mis just lugema
ei kutsu.
Aleksander Batanov
“Dahlbergide aed” - tekst, mis võiks ilmuda pigem Loomingus kui
just kitsama lugejaskonnaga väljaandes. Ehk siis kunstitegemine
üleloomulike kalduvustega. Kõik jutuvõistluse esikümne autorid
näivad olevat omandanud mingi keskmise ilukirjandusliku väljenduse,
millel samas puudub – veel – omapära. Rohkem vabameelsust,
daamid ja härrad.
Tea Roosvald
“Öösiti ma nutan” - selle kogumiku jutuvõistluse lugudest vast
kõige eriskummalisem; tekst pole usutav, aga on hirmus. Lugu siis
needusest, mis suguvõsas pärineb ja millest kuidagi lahti ei saa.
Ja noh, ega siis peategelase tahtmatu käitumine sellele kaasa aita.
Aga igati morbiidne värk, painaja missugune. Lõpp kisub nagu ära,
aga juhtub. Hämmastav, et vaid kümnes koht, aga ega ma pole
õuduskirjandusega üleüldse tuttav.
Järgnevad tekstid
pole siis enam jutuvõistluse tööd.
Kristjan Sander
“Mere pruut” - üpris kriminaalne lugu libaangerjast, kes kunagi
kehastus kauniks saarte neiuks. Aga kes teab. Hämar.
Maniakkide Tänav
“Must muna” - esimene tekst siin, mis pani soontes vähe verd
jooksma, ehk siis MT strikes back – kui eelmises kogumikus oli
Lätte külaõudus parim tekst, siis nüüd on Tänav vastanud
viksilt sarnase ruraalõudusega, aga väheke ebatraditsioonilisemalt,
või noh, perverssemalt (tõepoolest, mis tunne võiks olla avastada
enda küljes midagi esmakordselt tilpnemas). Kuradi Beatrice, eksole,
lastehulludele peaks olema omaette reservaat, kus nad saaksid taielda
ja ei segaks igapäevaelu. Kui üldiselt olen Tänavi varasema loome
austaja, siis see annab kah lootust.
Marcus Kaas
“Viimane vahetus” - kui eelmist Täheaega võis kutsuda eesti
naisautorite antoloogiaks, siis see kogumik võiks olla eesti
etnoõuduse oma (vahest ehk “Roxanne” pole nii eesti juurtega).
Kaasi tekst siis jubelugu ühest kohalikust mõisapärimusest, millel
pole – üllatus-üllatus! - just õnnelik lõpp (krt, ükski eelnev
lugu pole happy endiga). Kui seni on Kaasi fantasy üsna ebalevaks
jätnud, siis seekordne tekst on juba päris kindla käega
kirjutatud.
Triinu Meres
“Sulavesi ja vereside” - parem tekst kui jutuvõistluse
võidulugu, ja hoopis midagi muud. Ühtlasi esimene tekst, mis muu
kui õudus. Kergelt erootiline, lihalik, pühalik, sisendav,
iseteadlik. Ülikusoost neid satub armuma pisut valesse mehesse ja
mis sellest saab. Väike verepulm. Huvitav näha, mida Meres siis
kirjutaks, kui loobuks naiselikust (?) kehalisusest – aga samas,
milleks peaks sellest hetkekski loobuma. Ehk on tekst staatiline, aga
selline see sisekõne on (võrdluseks võiks proovida Aleksejevi
ristisõjaromaane). Mida järgmiseks?
“Mõtted nagu vaibad näol. Lämmatavad ja lämbed. Ma kuulan su juuste häält oma sõrmede all ning hingan sind sisse. Sa ei lõhna nii hästi kui varem, aga ka mitte halvasti. Sa lõhnad sinu järele, ja läbi vere, higi, mustuse, kuse, vana rooja ning kivimüüride kõva hõngu on seal sinu lõhn ja ma taha seda mitte kunagi maha jätta.” (lk 152-153)
Ursula K. Le Guin
“Lahtisidumise sõna” ja “Nimede seadus” - esimesest tõlkest
pole midagi kirjutada, aga teine lühilugu on küll vaimukas
kelmilugu võlurist, kellel on kirev minevik ja hall olevik ja...
tulevik. Aga vähemalt üks mats sai endale veel viimasel hetkel hea
tibi kaasa krabatud.
George R.R. Martin
“Tema laste portreed” - tekst siis sellest, kuidas autor oma
teostele inspiratsiooni saab, mis ei pruugi lähedastele just erilist
rõõmu pakkuda. Aga lähedased ei saagi kirjutamisest aru! Ja nii
neid autoreid mõttetult piinatakse.
Huvitav on see, et
kaanekujundusel pole ühist ühegi looga – näeb kena ja
kaasakiskuv, aga ühtki kosmoselaeva siin küll ei kohta, sputnikutki
mitte. Kokkuvõtteks – parim lugu Meresilt; head lood: Tänav,
Roosvald ja Le Guini teine lugu.
Järgmise Täheaja
kaastööde tähtaeg on vist käesoleva aasta 1. juuliks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar