Kui nüüd lugesin Kanguri
debüütraamatust kirjutatud postitust, selgus pisut üllatuslikult,
et mõlemas tekstis möllavad Kalled võivad olla üks ja seesama
Kalle – et endine erioskustega prantsuse võõrleegionär ja nii
(probleemiks see, et mitte ei mäleta, mis tollest Kallest sai ja kas
tal oli sealgi enne Eestisse tulekut vägagi verine karjäär –
igal juhul on Eestis vanglasse sattumise põhjuseks mingi siinse
kriminaali mahalöömine, mis võis siis esmaraamatus toimuda). Kui
Kangur jätkaks sariromaani (sest sariromaanid on toredad)
kirjutamist, siis saaks ehk järgnevalt ette võtta Janeki või Erki
edasised juhtumised, eks nende otsad jäid lahtiseks.
Esmatutvusel sai vigisetud autori pisut
kantseliitliku väljenduse üle, siis nüüd nagu suurt midagi silmi
ei kraabi. Kõiksugu dialoogide austajana võiks kurta nende vähesuse
üle (ja laisa lugejana eelistaks teksti rohkemat liigendamist), aga
noh, niisugustes eluohtlikes jamades ei saagi pikalt juttu ajada või
kildu visata, jääda ellu ja ära usalda kedagi. Kangur on üsna
siivas ja kohtleb naistegelasi reserveeritult ja lugupidavalt, vaid
kaks saavad kuuli pähe.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar