28 mai, 2016

Tamsyn Muir – The Deepwater Bride (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 10, 2016)

Dark fantasy, mis tõukub Lovecrafti loomest. On veealune kadunud kuningriik, kust tuleb kuningas, et omale maa pealt pruuti nõuda. Lugu jutustatakse läbi 16-aastase neiu Hesteri silmade, ta pärineb miskist... Blake'i nimelise teadjate suguvõsast, kes on aastasadu kirjutanud kroonikat kõiksugu müsteerilistest asjadest, mis seostuvad üleloomulike olendite ja nende tegudega (okei, et ma pole Lovecrafti huviline, siis on ehk siin juttu Cthulhu värkidest, aga ma tõesti ei tea – igatahes olenditel on hulga koledaid jäsemeid ja muidu metafüüsiliselt imelikud).

Nojah, Hester on siis oma tulevase üleloomuliku kroonika ülestähendaja karjääri alguses (üsna neetud amet) ning ta loeb mererannas toimuva järgi märke, et kohe on midagi hirmsat algamas, mis kohalikele elanikele ennustab igati letaalset lõppu. Hester peab aga peagi toimuva õuduse üles tähendama – ehk millised märgid viitavad, et süvamere kuninga tuleb oma pruudile järgi ja mis siis saab. Neiu otsustab üles otsida selle õnnetu pruudi (kes ei tea midagi oma tuleviku perspektiividest) ja ehk päästa ta oma saatusest. Pruudiks paistab osutuvat üks eriskummaline väljakutsuvalt käituv neiu. Preilid siis... sõbrunevad.

Loo teeb ehk toredaks see, et Hester pole mingi paatoslik plika, vaid üsna tänapäevane... neiu, kes on mõneti segaduses oma rollist – kas ta peab olema normaalne tiinekas või siis oma suguvõsa (asi levib emaliini kaudu) väärikas järeltulija. Et tegemist on tänapäevase ulmega, siis on siin natuke segadust soorollidega, kes ja mis ja kuidas. Ühelt poolt on siin... aegade paatost, aga samas – tegelased pole mingid pühakud (nagu Hesteri tädi, kes on neiule põhimõtteliselt juhendajaks). Ja no muidugi see apokalüptiline segadus, mis selle pruudirööviga kaasneb...

Kommentaare ei ole: