"Sandaale kanda, dear, tähendab seda, et annad pursuidele jalahoobi näkku." (15)
Kirjeldustasandit pidi eemalolevalt kulgedes, ilma arutlusteta, jutustatakse romaanis selline lugu:
Endine geipaar on aastal 1979 turistidena Iraanis rändamas. Üks neist on terava intellektiga küüniline dändilik arhitekt ja teine, minajutustaja, esimese küljes rippuv pehmevõitu ja üsna saamatu olemisega esteedist sisekujundaja (hierarhiad on paigas, eksole). Viibitakse padudekadentlikul olengul kuskil Teherani villas, samal ajal leiavad tänavatel aset puhastava islamirevolutsiooni (wiki) pöördelised sündmused.
Peategelane kohtab peol veidi nagu tavamaailmast väljasolevat tegelaskuju, juhendajat, kes teab vägagi palju tulevikust rääkida ja juhatab peategelase muutumise teele. Prohvetliku kõnega moldaavlane Mavrocordato õhutab hajevil tegelast oma senist olemist unustama ja end avama: "Teil on õnne, te olete puhas, te olete avatud anum." (44) Mavrocordato on otsustava ja iseseisva olemisega tegelane, nartsust peategelase vastand, kes lööb sarmi ja enesekindlusega isegi peategelase arrogantset reisikaaslast. Hästi iseloomustab Mavrocordatot ka asjaolu, et ta on I maailmasõja aegse anarhistliku ajutise riigikese Cumantsa (sellest veidi) asutaja järeltulija.
Ja tõesti, toimub peategelase vabanemine, tõsi küll, välisel sunnil. Emotsionaalselt koormav eksarmastatu hukkub, Iraani islamirevolutsioon kulmineerub. "Kas mu hing on vana? Kuhu on kõik kadunud? Miks kaob kõik nii kiiresti? /---/ Kuhu on kadunud mu lihased? Kas ma võin sporti tehes kõik ennistada? /---/ Ja kui läheb paremaks, kuidas ma sellest aru saan? Ma ei taha enam nii edasi elada, mõtlesin, nii mitte. Midagi peab muutuma." (59) Vaimsusest pakatav Mavrocordato saadab ta selle peale Tiibetisse, Hiina aladel asuva Kailasa mäe ümber kõndima (turistile), suurt looduslikku mandalat "sõnama". Sest "siis olete teinud midagi suurt, midagi, et paigast nihkunud tasakaalu taastada" (89). Pärast kurnavat retke, banaalseid vahejuhtumusi, pühaduse ootust, pettumist ja ootamatult lihtsuseni jõudmist satub tegelane punahiina võimude küüsi. Romaan lõpebki tülgastava vangilaagrirutiini masendava kirjeldusega. "Me olime kadunud, meid ei olnud enam, me olime lahustunud." (141)
Vabandust, jutustasingi nüüd kõik ära sisuliselt. Austria päritolu, pikalt idas resideerunud autor on muidu saksakeelse popkirjanduse üks põhikujusid. Samas, see romaan taotleb nagu enamat kui tüüpiliselt küüniline pop. Juba keskkond pole kaasaegne lääs, vaid minevik Lähis-Idas. Ja ebatüüpiliselt on teemaks ka poliitika, kuigi peategelane ise on ikkagi tüüpiliselt ignorantne ja pidetu lääne inimene. Ja mitmed tegelased küsivad kurjuse päritolu kohta – huvi metafüüsika suunas. Samas on romaan ikkagi hõredavõitu. Mitte ses mõttes, et pinnapealne ja seisukohavõtte pilduv, vaid lihtsalt napisõnaline – salapära ja mitmetähenuslikkuse kude, mis siit tekkida võiks, jääb pigem juhuslikuks. Mavrocordato kuju jäi ka ikka üsna segaseks.
Romaan sattus ilmuma NY septembriterrori aegu ja oma islamitemaatikaga saavutas seetõttu saksakeelses meedias ka üsna laia huvi. Ja ma usun, et ideoloogiate ja fundamentalismi, neisse kadumise või nende läbi teostumise paradoksidest (sest mingis perversses mõttes teostab oma "võimu" ka vangilaagris rahva heaks orjaja) võikski pikemalt arutleda. Võim ja indiviid, muutused, enda kehtestamine ja sellest tekkiva kurjuse loomus jms. Selline poliitika- ja eetikateemaline gümnaasiumikirjand tuleks kokku küll. Või siis – usun, et tekstist saaks aeglaste mõjuvate panoraamkaadritega road-movie või hoopis näiteks nostalgiat ja selle kadu lahkava lavastuse. Teatrilavale ongi seda mitmeid kordi juba toodud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar