“Altkäemaksuvõtjatele ei valatud kurku sulatina nagu Põrgut kujutavatel keskaja Euroopa gravüüridel; näiteks Moskva autoinspektsiooni töötajad saadeti tööle Islandi elanikega asustatud piirkonda, kus lihtsalt ei saadud aru, MILLE eest neil pistist anda tuleb – korruptsiooni tasemelt on see maa maailmas viimasel kohal.” (lk 22)
Väga veneliku (nõukaliku? postkommunistliku?) mentaliteediga põrgu – kui põrgu olekski selline, oleks ikka ütlemata jõle küll. Kuradi Šefiks kutsumine või üldse ülemuste kummardamine on, noh, selline nõukalik viis või nii. Aga noh, vene autor kirjutab oma lugejatele – eks Kiviräha jumal ajab ka vaid eesti asja.
Mõneti tundub see ühepäevaliblikaraamatuna – mida paganat ütleb aastate pärast pahaaimamatule lugejale näiteks selline seik, et põrgu saabus hermeetilises kirstus mees, kes surnud poloonium 210 pärast (lk 28)? Vast ei midagi. Isegi need tšetšeeni komandöride nimed hakkavad tasapisi ununema. Tegemist on pigem hooajalise meelelahutusega – järjekordne poliitiliselt ebakorrektne paraad või omamoodi kuulsuste postuumne klatširaamat; kollane ilukirjandus neile, kes ei loe sopakaid või imalaid elulugusid. Eks sain linnukese kirja, seltskonnas hea mainida, et Zotovit lugenud, noh, võimalus olla eesrindlikult sotsiaalne. Lõigu lõpetuseks kõlagu tõde, et tekstis on päris naljakaid kohti ja raamatut võib soovitada lugemiseks küll.
“Olgu ma neetud, kuid ma ei mõista mõhkugi. Keerleme justkui oravad rattas, magame kolm tundi ööpäevas, oleme kuulanud üle hunniku tunnistajaid – kuid ajud jooksevad ühes kohas kokku. Stalinit ei suuda üles leida – täna raiskasime kaks tundi, et tema seminaripäevade kaaslasi välja peilida, ja mis komprat me lõppkokkuvõttes saime? Kuidas ta salaja kemmergusse suitsu tõmbama hiilis? Mingist Juudast polnud muidugi juttugi, sest millest siis seminaris ikka räägitakse? Eranditult eitedest ja joomisest. Pole ime, et kõik tema koolivennad siin on...” (lk 180-181)
Et nüüdispõrgus sai hiljuti ametlikuks suhtluskeeleks “vene keel kui keel, mis on välismaalaste jaoks kõige raskemini omandatav.” (lk 23), siis tegelased kõiksugu ajastutest räägivadki ühtviisi laadnalt. Vene lugejatele on arvatavasti teada kõik need Kistjevid ja Vesninid ja Malininid, kes seal ringi askeldavad; tunnistan, et need jäid mulle kontekstituks. 2/3 raamatust andis juurelda, kes on põrgu mõrvade organiseerija, teada saades pisut üllatas autori selline kroonulik valik (no jällegi – kas pahaaimamatu lugeja üldse mäletab kahekümne aasta pärast sellist inimest?). Raamatu lõpus selguvad killeri ja põhimehe nimed, need ei mõjunud millegipärast nii üllatavalt. Arvatavasti peaks raamatut teist korda lugema ning tähelepanelikumalt neid aegasid jälgima.
“Nii, ja mis see meil siis köögis on? Külmkapp Okaa – see paigaldatakse tavaliselt endistele nõukogude intelligentidele, et nood seda remontides piinleksid nagu eluajalgi...” (lk 407)
Üks hetk hakkas vaevama küsimus – kui põrgus tuleb istuda heal juhul vaid 100000 aastat, siis kui palju vanimatel patustajatel olla veel tuleb? Üks kristlik tegelane on ligi 2000 aastat olnud (no kes vähemalt raamatu tegevuses osales); ühes kohas mainitakse, et 20000 aastat tagasi tulid ürginimesed (lk 223) ja teises kohas mainitakse, et põrgu oli ka dinosauruste ajal ning nendega oli kergem kui inimestega (lk 273). Igatahes, üllatavalt positiivselt vaatasid oma tulevikku vähem kui 100 aastase staažiga patustajad.
Ei taha niiväga tähenärijana kõlada, aga jutumärkide kasutus selles tõlkes on vahel harjumuspärasest erinev – et nagu ositi puudu, mõni pikem monoloogilaadne tekst lõpeb jutumärgita ning teine tegelane alustab oma juttu. Kas see pärineb originaalteosest või on küsimus tõlkesse sisse jäänud näpukatest? Veider on millestki sellisest kirjutada, aga no torkas silma mõni selline poolik jutumärgipoliitika. Kõiketeadja lõpetab tarkusetera andmata.
“Muideks, üks kuu aega tagasi nägin ma seda Vincit Šefi vastuvõtutoas. Käis skandaalitsemas: kaebles, päris, kas mingi Dan Browniga miskit teha ei annaks – et saata talle kaela katk või vähemasti koolera. Isegi ebolaviirusega oli nõus – näha oli, et täitsa meelt heitmas.” (lk 447)
õhtuleht
päevaleht
bukahoolik
taevalampide varjus
industrial snowflake
pärdikute päevaraamat
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar