Aivar Lembit – Rong (2009)

“Veiko silitas teda rahustades juukseist. Kuid läbi õhu käelt ninale immitsev kölni vee mahe puhang muutis Juuli veelgi rahutumaks.” (lk 8)

Netist raamatu kaanepilti otsides selgus, et tegemist polegi mulle tundmatu autoriga, blogieelsel ajal olen ta eelmist raamatut lugenud (mis äratas mingeid mõtteid, kuid nüüdseks on need kahjuks ununenud).

Algmuljes häirib pisut konarlik keelekasutus, aga noh, kõigega harjub. Raamatu algul olev armukadedusstseen (lk 9-13) on vinge. Juuli on mentaalselt ebastabiilne naine, verbaalsele vägivallale reageerib ta füüsilise vägivallaga (vähemalt ei tule välja, et ta oma palavalt armastatud poega oleks füüsiliselt karistanud). Hirmuäratavalt mutilik mõttemaailm veel peale selle (vt nt telefonikõne politseinikuga lk 33-37). Võiks arvata, et tegemist on nii 30-40. aastase naisega, siis ta mõttemaailm oleks nagu 50-60. aastase hullu “muti” oma. Peale mehest lahkumist ja poja ärakadumist muutub Juuli käitumine rahulikumaks, ei mingit vägivallatsemist ega afektitsemist enam. Kuni... jõuame raamatu viimase 20 leheküljeni, mis on puhtalt jabur, campi dosimeeter tõuseb plinkima suisa kolmandale pügalale (võileivakoefitsent on muidugi ka). Baaris laamendamine (lk 130-138 jj) on midagi tõeliselt proletaarset, nö üheksakümnendate prolemaailm. Nii mõndagi jätaks siin siiski mainimata, et võimalik raamatulugeja ikka põnevil võiks olla.

Et siis raamat ehk keskealistele või vanematele, hmm, trashi armastajatele? Igasugu möllu ja pisaraid ja veidraid hetki ja tundeid prolede maailmast. Lembit harrastab aegajalt milvilembelikku liigendamata teksti, mis vormivõttena on iseenesest huvitav muidugi; aga vahel jääb pisut mulje autori teksti lõpliku toimetamise puudumisest. Arvatavasti selle kuu jaburaim lugemiskogemus, mis on igati kiiduväärt.

“Pargi servas peatus Juuli ühe kunagi rohelist värvi kandnud, tuultest kulunud puust pingi juures. Ta keeras viskipudeli korgi ja ulatas selle sõnadeta Sassile. Sass lonksas pudelikaelast ja lehvitas tuuleõhku peale. Juuli kordas seda. Ta kannatas esimese löögi kinnisilmi välja ja tundis, kuidas soovitud soojus tema kehasse ja pähe laiali valgus.
“Tont võtaks seda politseid,” tundis ta vajadust auru välja lasta, “sellise vägeva õhtu rikkusid ära.”” (lk 139-140)

urge raamatukogu