Urgarti meeldiv sissejuhatus kirjaniku elust ja loomingust, ei hiilga just kriitilise lähenemise või süvitsi minemisega, aga lugemise märksõnaks võikski olla “mõnus”, retrolikult mõnus – tekst peaks olema ühtviisi arusaadav tiinekast vanurini. Huvitav, kuidas kirjutataks nüüd sellist üldist raamatut Dostojevskist?
Urgart ennustab noorele kirjanikule rasket põli:
“Kogemustega, väga harukordsete ning väga raskete kogemustega rikastumine seisis Dostojevskil alles ees.” (lk 41)
Foobiatest pole pääsu:
“Liiatigi tuleb arvestada seda asjaolu, et osa Dostojevski noorpõlve haiglusest võrsus üksnes kujutlusest ja hirmust, ilma reaalse aluseta. Nii olevat ta õhtuti enne magamaminekut tihti jätnud lauale sedeli, milles avaldas kartust, et teda öösel võiks tabada varjusurm, ja palus jätta nii- ja niipalju päevi laip maha matmata.” (lk 48)
“Ülestähendusi põranda alt” ja “Kuritöö ja karistuse” kangelasest:
“Selle teose kangelane on lausa vastand “loomulikule” ja “looduslikule” inimesele, ta nagu ei olekski pärit teiste kombel looduse rüpest, vaid nagu oleks sündinud kunstlikuna mingis kultuuri ja tsivilisatsiooni sulatusahjus. Ta teadvus on tugevam kui “normaalsel” inimesel, kuid siiski see teadvus ei takista teda korduvalt astumast samme, mida mõistus mõistab hukka. Kultuur ja tsivilisatsioon ei paranda ega distsiplineeri inimese tungielu, öeldakse siin, nad muudavad inimese tunded ainult mitmekesisemaks ja see on ka kõik. Ja ei tuleks siis imestada, kui inimene selles tundeelu mitmekesistumises lõpuks hakkab naudinguid otsima kas või tapmisest.” (lk 105-106)
Naised peavad ikka siivsad olema, mõtiskleb Urgart:
“Äärmustesse kalduv, nagu oli Dostojevski kogu oma elus, oli ta ka oma suhetes naistega. Juba üle keskea jõudnud mehena, kelle saatus oli kirju kõige ebatavalisemaist kogemustest, ei kõhelnud ta end siduda tütarlapsega, kes oli vaevalt astumas ellu. Aga mitte ainult oma teostes, vaid ka oma isikliku saatuse kujundamises armastas Dostojevski ingellikule puhtusele vastu asetada patu kõige tumedamaid õisi. Alles kaks aastat enne oma abiellumist oli tal sidemeid olnud ühe naisega hoopis teisest maailmast. Kurtisaani kalduvustega rahvusvaheline seikleja, kes oli kogu Euroopa ja osa Aasiatki risti-rästi läbi käinud, kes oli istunud mitmel pool vanglas, oli mitmelt maalt välja saadetud, kel oli tegemist olnud pättide, valerahategijate, metodistidega, kes oli juhuslikult abielus olnud juhusliku laeva madrusega, - säärane “alandatute ja solvatute” hulka kuuluv naine oli veedelnud Dostojevskit veel kaks aastat tagasi.” (lk 111-112)
Klassikalise perioodi tööviis välismaal elades:
“Nagu harilikult tõusis Dostojevski kaunis hilja, kell üksteist või kaksteist, ja töötas päeval võrdlemisi vähe: dikteeris naisele öösel valminud mustandi järgi või kontrollis ja korrigeeris ümberkirjutatud osi käsikirjast. Suurem osa päevast kulus niisama lugemislauas ajalehti vaatamas käies ja jalutades. Päris tööpäev algas Dostojevskil kella 10 paiku õhtul ja kestis kuni kella nelja või viieni hommikul.” (lk 114)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar