19 september, 2009

Materjale jahimehe katse sooritajale (1969)


“Lühikese kaelaga jahimehel on soovitatav valida sirgema laega, väiksema vertikaalse nurgaga püssilaad, pikema kaelaga jahimehel aga vastupidi. Kui lastakse paremalt õlalt, peab olema püssilaad viidud püssi vertikaalsest telgjoonest paremale, vasakult õlalt laskmisel vasakule.” (lk 84)

“Õige jahimees ei toetu kunagi püssile ega koputa raudadega vastu puud. Hoolimatust püssi vastu näitab ka see, kui avamisel lastakse raudadel vabalt alla langeda või lüüakse rauad jõuga kokku. Püss avatakse tingimata kahe käega, kusjuures vasak käsi hoiab raudadest, parem aga laekaelast, kuna pöial surub avamiskangile.” (lk 86)

“Uluki surmavalt tabamiseks ja tugeva närvišoki esilekutsumiseks peab uluki kehasse tungima vähemalt 4-6 uluki suurusele vastava jämedusega haavlitera, mille algkiirus ei tohi olla alla 200 m/s.” (lk 92)

“Eesti hagijas on heade tööomadustega, vastupidav, tugeva ja musikaalse häälega.” (lk 95)
“Kaasaegne pointer on võimsa kuiva kehaehitusega, temperamentne, kiire käigu ja ilusa seisakuga.” (lk 96)
“Sellesse rühma kuuluvad foksterjerid ja taksid. Kasvult on nad väikesed, kuid ulukile väga tigedad.” (lk 98)
“Hagija ülesandeks on leida uluk, ajada ta liikvele ja häälega, s.o. haukumise või nn. kilkamisega jälitada ulukit seni, kuni jahimees ta tabava lasuga surmab.” (lk 105)

“Rebast võime tulistada alles siis, kui ta on urust täielikult välja tulnud. Ettevaatust! Rebase pähe mitte koera tulistada!” (lk 106)

“Saarmaste püüdmiseks kasutatakse tugeva vedruga astmeraudu ehk nn. saarmaraudu, mille rauakaared on kas sakilised või hambulised ja nii madalad, et haaravad ainult saarma jalgu. Saarmarauad on pika keti otsas, mis võimaldab saarmal vette põgenda, kus ta harilikult upub.” (lk 108)

“Et enamik jahimehi suitsetavad ja jahil on tihti tarvis metsas tuld (lõket) teha, siis pole üleliigne peatuda lühidalt mõningail tuleohutuse nõuetel.” (lk 113)

“Mürgitatud söödaga võib hunte püüda kogu talve (lumega). Sobivaimaks söödaks on koeraliha. Hukatud koer tükeldatakse parajateks suutäiteks (umbes rusikasuurused tükid), mille sisse, võimalikult sügavale, pannakse fluoratsetaatbaariumi ampull. Soovitatav on liha tükeldamisel, mürgiampullid lihatükki panekul ja sööda väljapanekul kasutada kummikindaid või puupulki ja suusakeppe. /-/ Mürkhõrgutistega võib tegelda ainult kogenud jahimees, kes on täiesti teadlik selle ohtlikkuses.” (lk 116-117)

“Niisugused järelsurmamise viisid, nagu linnu löömine vastu kivi või püssilaadi, jänese või rebase löömine peaga vastu puud, püssilae või -raudadega uluki löömine ja muud seesugused toimingud on lubamatud.” (lk 125)

“Lastud jänes tavaliselt vääristatakse laskmiskohal ning kõhukoopasse pannakse kadakaoksi. Kui aga seda ei tehta, siis tuleb enne jahisaagi jahikotti paigutamist tühjendada looma põis. Selleks hoitakse jänest vasaku käega kõrvadest, kusjuures uluki selg toetub põlvedele; parema käega masseeritakse kõhtu aeglaselt ülalt alla.” (lk 126)

“On olemas kolm nülgimisviisi.
Tupena nülgimine. Lõiked tehakse tagumistele jalgadele ja tuharatele ning nahk tõmmatakse saba poolt pea poole.
Sukana nülgimine. Lõiked tehakse suu ümber ning nahk tõmmatakse pea poolt saba suunas.
Vaibana nülgimine. Lõiked tehakse keset kõhualust ning ees- ja tagajalgadele. Selliselt saadakse vaibakujuline nahk.” (lk 127-128)

“Mitme jahimehe poolt tulistatud uluk jääb sellele, kes tulistas liikumisvõimelist looma viimasena ja surmas ta.” (lk 130)

“Metskitsedel esineb sageli sarvede väärarenguid. Tihti peetakse neid inetuiks ja jäetakse töötlemata. See ei ole õige. Niisuguste sarvedega soku laskmine on kiiduväärt; pealegi moodustavad trofeenäitustel väärarendid omaette rühma.” (lk 131-132)

“Väga dekoratiivsed on kiskjaliste koljud, mille prepareerimine keetmisega on lihtne. Keetmisel tuleb ainult jälgida, et hambad lahti ei keeks. Keedetud koljult eemaldatakse liha ja kõõlused ning ajud võetakse välja kuklaava kaudu. Kui keetmisel siiski on lahti tulnud kas hambad või mõned luuõmblused, tuleb need kinnitaa liimiga.” (lk 132)

Kommentaare ei ole: