Tüütut kuiviklust EI tee paremaks uljas üheöösutsakas kohaliku "on ja oli lits" enesekindla vanema naisega, kuna see sutsakas leiab aset samal ajal, kui ta hakkab kohtamas käima "temast-võib-saada-mu-abikaasa-ta-on-siuke-tüüp" kauni daamiliku heast perekonnast pärit noore naisega.
Pinget on väga vähe.
Enamasti on Francise raamatutes mulle hobused korda läinud.
Selles teoses, kus põhiintriigiks on "keegi tapab hobuseid," pole neil mitte mingit isiksust. Heal juhul mainitakse värvi ja et suksu loopis pead. Mul ei hakanud huvitav teemal "kes neid nunnusid hobuseid tapab" sest hobustel puudus nunnufaktor.
Või erksusfaktor.
Või temperamendifaktor.
Isegi võitlejkarakterit polnud möödaminnes mainitud.
Nad oli täiesti iseloomutud. Nagu sõna "hobune" mingite laienditeta.
Korraks läks raamat käima, kui leiti üks väga huvitavas seisundis inimsurnukeha.
See elustumine ei kestnud kaua - lõppes sama halvasti kui algaski.
Põhipaha ei tundunud olevat paika pandud mitte loogika järgi, vaid "valin kurjamiks kellegi, keda lugeja ilmselt ei kahtlusta". Selleks oli tegevusse toodud hästi palju ebameeldivaid (meessoost) isikuid, keda lugeja kahtlustada võiks, ja lõpuks oli kurikael enam-vähem ainus enam-vähem meeldiv mees, kellest loetud.
Kõik Francise naised - mitte ainult selles raamatus, vaid kõigis, mida lugenud olen - eksisteerivad ainult selleks, et keegi tahaks nendega tonksu teha või teekski, oleks kunagi teinud, ei tahaks teha, see naine ise ei taha ilmselt kellegagi tonksu teha jne.
Krt, oleks edasiminek, kui mõni neist vähemalt pahaga mestiski oleks. Aga ei, nad on ainult kas emad, sõbra naised-tulevased-eksid, omaenda naised-tulevased-eksid, seksuaalsuseta olendid, seksist huvitatud olendid või kunagi väga seksikad olnud olendid.
Miks ma nii halva raamatu üldse läbi lugesin?
Sest noores põlves armastasin Francist ja ta ongi kirjutanud mõned väga head krimkad. Lootsin kogu aeg, et see läheb ka paremaks.
Ei läinud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar