“Se Körrge Kochus” - lugu sellest, kuidas Rootsi ajal Tartus sõjameeste ja linnainimeste tülisid sõjakohtus lahendati. Jõgioja panustab naljakuses paljugi vana keelekasutuse ja kantseliitliku väljenduse imiteerimisele. Igati lihtsameelne huumor, tants ja trall purjus meeste vägitegude ümber; ei saa just ütelda, at autor (siin ja järgnevates näidendites) edendaks Eesti joomisvastast hoiakut – peaasi, et harrastusnäitlejad saaks laia joonega bravuuritseda ning publikule silma teha. Selle vaatamiseks peab vast isegi kõrgendatud meeleolus viibima, ilma oleks ehk raske laval esitatavas vaatamisväärset näha. Sometimes rather strong language.“Sõnni Mats – eestlasest mõisnik” - päris sade'lik või tomoffinlandlik visioon üleannetult autorilt: “Mats tuleb laua juurde, tõstab suure tuhatoosi kürvale ja keerab kotiriidest pambu sisu lauale.” (lk 45) – jeerum küll, natuke ikka võiks teksti võõra pilguga üle lugeda ja ilmsed näpukad parandada; või kas tõesti külateatris peab keegi palja tilliga ringi vänderdama? Järjekordne aateline jämekoomika, mats mõisahärraks ja mis kõik veel. Jõgioja soovitab Mats Erdelli rohkem uurida, olnud teisel huvitav elukäik.
“Alatskivi Mäss” - suisa action, toimub kakelunge ja muidu praalimist. Päris palju kasutatud vene keelt, mistõttu jääb mulle vaegoskajana paar kohta hämaraks. Jõgioja jätkab oma rahvusromantiliste kujutelmadega, tõsi küll, jutt väljarändamisest Krimmi jms. Raamatu rohked kirjavead peaks muutma lavastamise muidugi põnevaks – kas ära parandada või hoopiski viskuda kirjavigadega kirevamaks tehtud maailma? Kas rääkida “staari kaardiväe ohvitserist” (lk 87) või “tsaari kaardiväe ohvitserist”? Jne.
“Mis maksavad need madalad majad!” - autor jätkab mõnuga vägisõnade pillamist, perssed ja kuradid vonkslevad tuulispasana ringi. Näidendite naised kipuvad kõik lõdva püksikummiga olema, olgu siis köögitüdruk või mõisapreili, ühtviisi vorstimaiad mõlemad. Lavastamise puhul saaks siin värskendava hetkena näha teise mehe peale kusemist. Ütleme nii, et viimane näidend on kõige bravuurikam või elumahlasem või jantlikum või keppimise teemaline palagan. Hakkab pisut piinlik.
Oeh. Huvitav ainese valik, kõik need mõisnikud ja sõjamehed ja matsirahvas ning milline veider elurõõm selle raamatuks kirjutamiseks, paras liivimaa24.ee. Vaimusilmas kujutaks ette näidendite lavastusi, mõni kooliteater võiks tõsist trashi näkku paisata, aga muidu, ei tea.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar