Huvitavalt kirjutatud, rituaalne või eeposlike hetkedega lugu albaanlastest, sutt meenutab Pavicit. Albaania ajaloo suureks kirjutamine iroonia abil (no mida teab keegi Albaania iseseisvumise segadusest 1914. aastal?). Ikka päris modern on Kadare tekst, takkajärgi maitseb üha paremini see häälte paljusus (mis jääb Albaania ajalugu tundmata mõnusalt anonüümseks ja müütiliseks). (Ja mängulisus!)
“Shestan, kes oli veetnud unetu öö, kasutas võimalust ning rääkis üht-teist sellest, mis ta ajalehest oli lugenud. Nad esitasid endale küsimuse: kelle poole hoida ning kelle vastu olla? Esialgu on keeruline midagi otsustada, olid nad ühel meelel. Nende süda tahtis, et nad liituksid rahvusliku sõjaväega, ja võib-olla oleksid nad seda ka teinud, kui seal poleks olnud hollandi ohvitsere. Ja siis veel see välismaine prints! Kas sakslane võib olla Albaania valitseja? Võib-olla sellepärast oligi Albaania peaminister tagasi astunud? Temast tahtsid nad eeskuju võtta: rahvusliku sõjaväe vastu mitte midagi ette võtta, ent sellega ka mitte koostööd teha. Nad olid valmis võitlema esadistidega, rahvusliku sõjaväe vastastega, kuid “hollandeska” suhtes oli nende süda külm. Mis puutub välismaistesse sõjavägedesse, siis nägid nad kõigepealt esadistide liitlastes, seejärel ka naabermaade vägedes oma vaenlasi. Teiste armeede suhtes, kes tulid kaugelt, pidi kõigepealt selgusele jõudma: kas nad tulid tõepoolest selleks, et olla Albaania võitlevate leeride vahetalitajaks, või hoopis selleks, et õli tulle valada?” (lk 27)
lugemik
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar