Kui Lindi eelmised raamatud (psühhodraama ja campoopus) pakkusid huvitavat elamust ja kruvisid ootusi, noh, omamoodi kõrgeks (millega seekord üllatatakse?), siis see raamat on üsna tavapärane lihtne kodumaine suhtekrimilugu. Probleemirägastik on umbkaudu selline – komsomol, mõrv, vallaslaps, väljapressimine, alkoholism/uimastid, võõraviha, infarkt. Paras kompott, mis suhteliselt kergekäeliselt kokku segatud; mõni huumorisooneta autor võinuks sellest miskit ränkrasket valmis nihverdada, aga noh, Lindi esituses pole just tinasust (aga ka mitte camplikku mängulisust). Tegelased on üsna mustvalged, ikka head ja halvad ja halba teinud head. Finaal on paras deus ex machina, ehk läks autoril kiireks või ei viitsinud otsi kokku tõmbama hakata, ootamatult ilmub Damoklese mõõk, mis sähvatab fataalselt. Loo õpetusiva on vist nihuke, et ka teisest rahvusest olevused on eelkõige inimesed – tähtis on sisemine ilu, mitte väline hiilgus! Halleluuja.
Lugu siis sellest, kuidas edukat väikefirmaomanikust pereisa kiusab aastaid noorusarmastus, kellega on ühine poeg ja kuritegu. Pereisa maksab noorusarmastusele raha, et see vait püsiks ja poega kasvataks. Aga ajad mööduvad ja lapsed sirguvad ning kiusatused paisuvad. Lahvatab õel trall, kuhu kistakse firmaomaniku praegune pere ja mees katkub juukseid nagu ta terve elu nii teinud on (õnneks leidub mõistev abikaasa). Oh isa, miks sa ei näita pojale oma armastust? Aga millisest isast ja pojast jutt, jätaks praegu raamatukaante vahele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar