10 juuni, 2011

Endel Loo – Ütlematut (2010)

Omapärase teostusega raamat, kujundusel on suur rõhk ja see kummaline šrift – järele mõeldes on see huvitav. Luule seisab kahe jalaga looduses ning kiidab jumalat ja armastust, miks mitte. Vahel on haiku, vahel petlik haiku, vahel pikem luuletsükkel. Ühesõnaga, terviklik kogu, pole siin midagi viriseda, raamat on teostatud. Ja lõpetuseks paar krüptilist luulenäidet.

“Rabade rooste
hullutab otsima tõtt.
Vale väsitab.” 
“Ärge tallake
jaanimardikate sära.
Rohi jääb kurvaks.” 
“Kõrvetab ihu.
Varsti hinge kallale.
Nõgesenõid.” 
“Eurolauluviis -
vähem suhu
selga ja jalga!
Ja siis?
Hingetoidukriis.”

Kommentaare ei ole: