Raamatu võiks jagada kolmeks – elu enne Harmsi, elu Harmsiga ja elu Harmsita. Durnovo oli omamoodi ekstsentriline tuulepea, eks temagi tegi väikseid napakusi nii Harmsiga kui Harmsita, vana naise jutu ülestähendused on päris elav jutt traagilisuse ja elujaatuse ääremaadel (Glotser lindistas magnetofoniga Durnovo meenutusi, sellest siis raamatu teatav kõnekeelne väljendus – mida on kerge lugeda). Elust Harmsiga on juttu olnud varasemate tõlgete saatesõnades; kui, siis saab siin vähe kurvavõitu abielunaise vaate sellest, kuidas kuulus ja tunnustamata kirjanik võõraste ja tuttavate naistega ringi litutas, mis lõpuks Durnovo tugevalt ära tüütas ja pani tõsiselt lahkuminekut kaaluma. Tegemist vanema inimesega mälestustega, seega vast suurem piin välja destilleerunud.
Aga siis algas natside ja bolševike sõda ning elu muutus. Muutus niivõrd, et augustis Danja arreteeriti (mille pärast, Marina ei maini) ja hiljemalt veebruariks oli mees surnud. Durnovo jäi üksi Leningradi blokaadi. Ja kui nüüd aus olla, siis siit algab raamatu huvitavaim osa – naise elu blokaadi ajal, viimase hetke põgenemine veoautos üle jäätee, seejärel rongis haigena mingisse Venemaa külla, mille peagi okupeerisid sakslased, misjärel varsti jällegi Durnovo veeti Saksamaale tööorjaks, kust omakorda õnnestus sõja lõppedes dokumentideta Prantsusmaale põgeneda (kus naine kohtas viimaks esimest korda peale sündimist oma lihast ema; ühtlasi tekitas ta paraja peredraama) ning sealt siis Venetsueelasse, kus kohtas oma viimast meest. Vaat siis, milline elu oli ühel tuulepeast aadlipreilil; absurdi, sõjakoledusi ja draamat enam kui üheks inimeluks vaja.
“Me läksime taredesse, kus meil tuli veeta vist üks öö.ekspress
Kõigile anti mingit valmistoitu ja muidugi leiba, aga hästi natukene, sest kui me oleksime rohkem söönud, siis meil oleksid sooled pärast nälgimist keerdu läinud.
Mulle ja veel kolmele-neljale nooremale tehti ase ahju peale. Ma sain ruttu sooja.
Ja järsku ma nägin kassi! Veel söömata kassi! Kus ma röögatasin: “Võtke ta kinni! Seltsimehed, püüdke ta kinni!” - ja nagu välk ahju pealt maha.
Tormasin kassile järele, et ta kinni püüda. Aga tema, jumal tänatud, pääses plehku.
Pererahvas vaatas mind õudusega.” (lk 70)
lugemik
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar