"Kui olete intelligentne inimene ja soovite elust pageda, siis vajate intelligentset eskapistlikku kirjandust" -- on tsiteeritud Margery Allinghami käesoleva teose tagakaanel, ja lisatud, et seda soovitust järgides võib põgeneda just mõnda Allinghami raamatusse. Puhas tõde.
Margery Allinghamist pole ma varem midagi kuulnud ning põgus netiotsing annab tõenäose põhjuse: eesti keelde on tõlgitud temalt täpselt kaks raamatut, teine (või siis just esimene) neist võrdlemisi ammu, 1937. aastal.
Allingham on Agatha Christie kaasaegne ning -maalane ja sellepärast torkab nende sarnasus eriti tugevalt silma. "Kummituse surmas" on huvitavalt veidrad tüübid tegutsemas kahe maailmasõja vahelise Inglismaa kunstiringkondades, väikesed intriigid ja muidugi -- tegu ju kriminaalromaaniga -- mõrv. Allinghami tegelased on aga märksa keerukamad, usutavamad, elulähedasemad ja veenvamad kui Christie´i rahvas. Viimase tegelaste käike ja elusid on muidugi väga huvitav jälgida, aga väga päris-inimese moodi nad küll alati pole (eriti, kui tuleb ette tundlemist ja armastuslugusid). Seda enam imestan, et Christie´t on tõlgitud eesti keelde nõnda palju, Allinghami seevastu peaaegu mitte üldse.
Erinevus on ka "müsteeriumi" rõhus ja stiilis. Võrreldes Christie lõpplahendustega, milles iseenesest peitubki kogu teose mõte ning mille eesmärkideks on pretendeerida absoluutsele ettearvamatusele, on "Kummituse surma" lõpupuänt aegamisi paljastuv, üks osa teose tervikust. Lahendus on vähem üllatav kui Christie´i omad, kuid see-eest ka märksa usutavam ja realistlikum. Allinghami teos on mitmekülgsem (oluline pole mitte niivõrd lõpupuänt, kui olustik, tegevustik, inimkooslus, kogu lugu ise).
Karakterid siin on eriti lahedad. Muuhulgas esineb mitu väga värvikat endist kunstniku muusat, kes noorusaegadel olid hämmastavad kaunitarid, nüüd aga 60-70-aastased vanapiigad. Autor ei väsi rõhutamast ilu ja intelligentsi vastuolu (kui väga tahta, saaks siinkohal viriseda Allinghami ühekülgsuse pärast), tähendab, enamus modellidest oma ajumahuga just ei hiilga. Meeldejäävamaiks tegelaseks on Donna Beatrice, umbes 60-aastane eksmodell, kes "mr. Campioni esimese mulje põhjal oli maskeraadikostüümis" (lk 25). Donna Beatrice suust pudenes aga üks pärl teise järel:
""Mr. Campion, ma olen öelnud Belle´ile üha uuesti ja uuesti, et ta peab oma Kõrgema Teadvuse korda tegema, häälestama end Kosmilise Universumi lainele. Siis taastub ta aura tavaliseks siniroosaks. Siis on kõik korras."
Donna Beatrice oli selle õige tähelepanuväärse idiotismi deklaratsiooniga maha saanud ja nõjatunud mugavamalt istuma kõrge seljatoega brokaatmustrilises tugitoolis Belle´i magamistoa akna all." (lk 200)
Raamat oli igatahes väärt leid ja erinevalt enamusest kriminullipahnast, mida mõtteühjuse aegadel lugeda, võib seda päris heaks ja meeldejäävaks raamatuks pidada.
3 kommentaari:
Christie populaarsus mu arust põhinebki sellel, et ta nii lihtne ja üheülbaline on... tõeliselt populaarsetel autoritel pole teosed kunagi eriti keerulised... omal ajal sai tööalaselt ilgetes kogustes krimkasid loetud... krimkadena oli kolme põhiautori järjestus selline: Gardner, Stout, Christie... st Erle Stanley Gardner oli kõige mitmekülgsem ja tema krimiintriig oli peaaegu alati ka kõikse leidlikum... menukuselt oli see kolmik just teistpidi: Christie, Stout ja Gardner...
Gardneri puhul meeldib mulle tema jutustusstiil, humoorikas ja mõnusalt voolav. Aga minu meelest on just tema lõpplahendused küsitavad, päris kõiki otsi alati just kokku ei sõlmita.
Ja Christie puhul tüütab see, et ta hakkab end kordama, stiil on üsna samasugune alati (välja arvatud nooremas eas kirjutatu, mis on üsna... noh, ütleme piinlik).
Aga see, et lihtsad popimad on, selles on Sul muidugi õigus. (Kuid samas, Allingham just nii keeruline ja kõrgklassiline ka pole, et massidele peale ei läheks.)
Ja üldse, miks eestis pole head krimikirjanikku?
Nagu ikka heade raamatutega, soovitasin ka seda tuttavale. Kes minu imestuseks jättis raamatu kolmanda peatüki järel pooleli. Sest autor käib närvidele. Näiteks on Allinghamil komme uue tegelase sissetoomisel kohe too paika panna: tegu oli juhmi või pisut rumalaga jms. Kummaline, et ma ise seda hinnagu andmist ei märganud, sest see kõlab tõesti pahasti... Lisaks olevat teoses liiga palju (kunsti) ümber tüütut targutamist. Vot mis kõik välja tuleb. (Tegelikult on see ikkagi hea raamat, ausalt.)
Postita kommentaar