Selline debüütromaan tekitab rõõmu. Pea 400 lehekülge tihedat teksti, seda ikka annab mittegrafomaanlikult esimeseks raamatuks kirjutada – ja Koit enamvähem väldib karisid ning tulemuseks on raamat, mille kallal nii mõnigi hakkab kadedalt närima. Paar mittetoredat lauset on siingi, aga paluks usaldada postituse avalauset.
(Alljärgnev on hästi segaselt väljendatud jutt.)
Lugu siis sellest, kuidas inetu pardipoeg ehk päästetöötajast 27-aastane neiu Omela osutub korraga... kellekski muuks. Mis värk on? Jutt on reinkarnatsioonist – algul arvab neid (endamisi hoidsin pöialt, et Omela jääb raamatu lõpuni igati mittemidagiütleva välimusega naiseks, aga noh, natuke jäi puudu), et ta on kuulsa antiikaja mõõgakangelase Therioni taassünniks, siis aga selgub... et hoopistükkis nõiatar Kaarna taasteostus, kes muidu elas aastatuhandeid tagasi ja oli aegade parim nõid ning kes avastas tollal, et kunagi läheb maailm hukka. Ja siis 50000 aastat tagasi sepitses see nõid koos teiste omalaadsete taiduritega suure plaani, et päästa maailm sellest hukust. Selleks tuli Kaarnal loobuda oma üleloomulikust armastusest, hmm, üleloomuliku olendiga Valadoriga (kes on teiste omasuguste üleloomulike olendite ehk Heledate rahva nö maine boss), võib ehk öelda, et only love will tear us apart. Kaaren sepitses oma taassünde, mille lõplik kehastus ongi Omela – kel endal pole muidugi aimugi, mida ta saladuse avalikustumise järel tegema peaks ja kuidas ja miks, sest vandenõulased (kes on 50000 aastat tagasitõmbunult Kaarna taastulekut oodanud) ütlevad vaid, et Omela/Kaaren peab ise meelde tuletama oma tegevustiku geniaalse plaani teostamiseks – saatust ei tohi sudida! Nojah, saab mis saab.
“Pea meeles, et kõigil peale sinu, kes selle looga seotud on, on ainult abistav roll. Sa ei ole üksi. Sul on abilisi. Me aitame sul seda missiooni täide viia, aga sina pead meile ütlema, mida teha. Ainult sina tead lahendust.” (lk 71)
Raamatu tegevus pendeldab peamiselt kahe aja vahel (algul on kõrvalepõiked antiiki Therioni manu) – 50000 aasta tagune minevik (tuleviku sepikoda) kui Kaaren oli originaal ja siis nö tänapäev (mis muutub peagi mõneti apokalüptiliseks lahingutandriks), kus sõidetakse lendavate autodega ja muidu selline meile äratuntav tulevikuvõitu maailm. Aga – siin maailmas on kasutusel varjatud maagiat ja korra üle valvavad Heledate mass (need humanoidilaadsed üleloomulikud olendid Valadori suguseltsist), kellede üle omakorda on röövinud võimu (mida Kaaren kartiski!) kurjad (ja muidugi pikaajalised ja maagilised) vandeseltslased, kes koondunud ühtekokku nime all “Ülemväe Ordu” (ja neid on 12 – sama palju kui häid vandeseltslasi). Selgub, et Kaaren peab...
“Kaaren laskis pilgul üle madalate taimedega kaetud laiuva tasandiku libiseda. Ta oli siit varem juba mitu korda läbi käinud, palju tuhandeid aastaid tagasi. Siin olid elanud inimesed, keda enam maa peal olemas ei olnud. Siin oli olnud küla, siis suri see aastate jooksul välja, nii et alles jäi ainult Varjula. Mõnesaja aasta pärast tekkis aga siit veidi ida poole uus küla, mille varemed peaksid veel leitavad olema, kui kellelgi tuleks pähe nende madalate küngaste kohal väljakaevamisi teha... Alati olid kusagil majakesed, mille tagaaedades istuti sirelite all ja joodi teed. Nii oli see olnud viiekümne tuhande aasta eest, nii oli see vanaisa ja Benquisti ja paljude teiste juures praegu ja arvatavasti on see nii ka tuhandeid aastaid hiljem, kui neil õnnestub maailm hukkumisest päästa. Head ja lihtsad asjad on alati samamoodi.” (lk 296)
Kui mõelda sellele 50000 aastale, siis tekib muidugi suur ohhooelamus, Koiti raamatu tsivilisatsiooni haardeulatus on päris tolkienlikus mõõtkavas või siis on sel kreatsionismi või Lovecrafti (või ka Tarlapi?) vaimsusega maailma ülesehitus, kõik see jumalik ettemääratus ja mis veel. Aga Koit on seda veelgi vürtsitanud – Kaarna-Omela reinkarnatsioon pole mingi erandlik nurgatagune nähtus, raamatu algupoolelgi on vahel juttu Omela kaasaegsete reinkarnatsioonide kaardistamisest. Jumalikku värki on veelgi – nii on Heledal rahval oma kolmainsus – Jumal, Allikas ja Saadik (lk 199-200). (Kaaren, tagasihoidlik inimene, kavatseb midagi fataalset Allikaga teha.)
“Omela võttis laual seisvast virnast ühe hõbetaldriku ja uuris selle läikima löödud pinnalt oma peegelpilti. See võttis teda ennastki sõnatuks. Hõbedaselt sõõrilt vaatas vastu küll tema näojoontega naine, kuid see polnud enam sama hiirekarva juustega, pisut nohiklik tema, keda ta nii hästi tundnud oli. See oli keegi, kes oli midagi palju rohkemat. Naisel tema peegelpildil oli uhke ja pisut võimukas silmavaade, ta oli kahtlemata kõige iseteadlikum olevus, keda Omela kunagi oli kohanud. Tal oli hele veatu nahk ja õhetavad põsed ning lopsakad, pisut sinaka läikega juuksed. Ta oli imeilus ning samas ka tugev ja julge. Mitte ühtegi nendest omadustest ei olnud Omelia kunagi iseendaga seostanud.” (lk 248)
Eelviimased lühilaused. Kaarna ja Valadori armuliin on kuidagi, hmm, lapsik või ootamatu, et noh, algab korraga ja peaks olema kuidagi eriline ja tähenduslik, aga ei kuku just selliselt välja. Nõidade valmidus massiharakiriks on midagi sellist, mida vist polegi oma vähese fantasylugemuse juures kohanud. Raamatu keskpaik (ehk Varjula ja Kaarna mineviku rekonstruktsioon) on sutt uimerdav, raamatu viimane kolmandik on vast teksti parim osa, tempo! Ragahani lõpplahendus on oma ebatraditsioonilisuses muhelemaajav, ei suuda uskuda, et autor seda tõsiselt kirjutas. Natuke kummaline, et üks hetk raksatab Saadik sündmuste keskpunkti, millegipärast oodanuks nagu rohkem ta tekstis esinemist (ja no millegipärast arvasin muidugi Saadikuks hoopis kedagi teist). Tiibadega hundilaadne olend wolverling on tore sitapeast argpüks, vinge elajas. Kui midagi võiks autori puuduseks nimetada, siis vast on selleks liialt neutraalne väljendusoskus, pole just belles lettres.
“Omela vaikis. Tal ei tulnud pähe midagi, millest rääkida kõneleva hundiga. Hunt tema ees hakkas edasi-tagasi kõndima ja oma tohutuid tiibu kokku ja lahti voltima. Vägisi jäi mulje, et ta uhkeldab oma tiibadega. Omelal oli äkitselt ebamugav tunne, et ta teab seda hunti, aga ei mäleta teda, hunt aga mäletab teda küll ja kasutab nüüd tema abitust mõnuga ära.” (lk 134)
Aga jah, tore, et selline raamat nüüd olemas on, oma kõiksugu krutskitega. Respect.
Nüüd peale viimaseid fantasylugemisi tahaks lugeda midagi sellist, kus maailma päästjaks osutub vale inimene ja kogu üritus läheks susinal lörri, ent kõik head tegelased käituks ikka abivalmilt ja ennastohverdavalt paratamatu hukuni.
ulmekirjanduse baas
reaktor
ulmekirjanduse baas
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar