Praegusele naiivsele silmale mõneti müstiline lugu. On üks tõsine mees, keda barakis kõik vangid austavad. Lahutab tülisid, kutsub mehi korrale, on eeskujuks noorematele kaaslastele, ühesõnaga, autoriteet missugune. Niiet siis vangla või vangilaager vms. Üks hetk tuleb kõigile vangidele luulehullus peale, ja läks lahti siuke poeetiline möll:
“Äkki selgus, et parim viis südamesse kogunenud mure, meeleheite, kibeduse, igatsuse ja unistuste väljavalamiseks on luuletamine. Luuletuste kirjutamine muutus haiguseks. Barakkide seinad, mis olid seestpoolt ülelöödud mullakarva tapeediga, olid korrapealt paljad, kahe päevaga olid vangidel vihikud valmis ja lühikeste pliiatsijuppidega, mida paarikaupa oli mine tea kust siginenud igasse barakki, läks kirjutamiseks lahti. Kirjutati vene, aserbaidžaani, armeenia ja ukraina keeles. Kirjutati ühtesid ja samu asju, kirjutati eri keeltes, eri värsimõõdus ja erineva eduga. Järsku ilmnes, et insener Komitas teab, mis asi on triolett, ja pühendas kodumaale jäänud tütarlapsele Sevharale tõepoolest vaimustava trioleti. Selgus, et Drozdov on võimeline kokku seadma midagi sõjaväemarsi taolist, Sabir aga lisas aserbaidžaani kurbadele bajattidele uusi igatsevaid ridu.” (lk 126)
Aga Horen jäi barakis ainsaks, kes teistele oma hinge ette ei valanud. Mis kergelt tulnud, see kergelt läinud, ehk siis luuleepideemia vaibus, kirjutama jäid vaid poeedid ja lollakad. Ja korraga – kapten Horen palub tähelepanu ja loeb ette oma luuletuse! Kõik vakatavad, kuni üks naljavend viskas killu ning mehed purskavad naerma. Ning kapteni autoriteet haihtunud, samasugune vant nagu teised vangid. Ja tuleb loo finaal, lõpuks sai kapten Budapesti all kangelassurma osaliseks, ja noh, autoril takkajärgi verine südametunnistus, et Horenit luuletuse pärast aasima hakati:
“Miks, miks küll ei võinud me sinule andestada seda, mida kõik andestasid kõigile, ei võinud andestada su igatsuse saamatut purset, igatsust, millest vangipõlve venivail, piinavail öödel elasid võib-olla märgade silmadega?” (lk 128)
Aga miks see lugu müstiline on? Et seepärast – kus küll võis asuda selline sõbralik internatsionaalne vangilaager? Autori püha tooni ajel võib muidugi järeldada, et tegemist Teise maailmasõjaga (no vaevalt, et 1956. a. Ungari ülestõus); on siis tegemist hitlerliku vangilaagriga? Nõukogude pärapõrgu, kus valmistati ette trahviroode? Ei tea, ei tea... igatahes said mehed seal süüa korralikult, iga päev pesta ja habet ajada. Vaat selline kummastav tekst vaid neljal leheküljel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar