Seda võiks nimetada vanamoodsaks ilukirjanduseks: milline hingestatud keelekasutus, millised kõnekeeletud tarbesõnad ja väljendid, millised 3+1 tegelased. Noor dekadents või manerism, nukumaailm; natuke heinsaarelik kaasajast eraldatus ja millised nooruslikud maailmapaikapanevad mõtted. Selline tekst lisab muidugi küttematerjali Tartu kui kampsunilinna nimetamiseks. Reiljani vastandiks oleks ehk Tänavi verilõbus süüdimatus, nende kooslugemine võiks anda huvitava sümbioosi.
Et siis kolm kahekümneaastast Tartu noorukit (Rasmus, Mariin, Kristofer), kes elavad oma boheemlasmaailmas, ikka piip ja kohvik ja riietus ja muusika ja eristumine hallusele. Korraga ilmub Rasmuse maailma neiu, kes pärineb justkui... 1930ndatest (kuigi miks mitte varemastki, tsaariajast). Ingeborg on... noh, seda saab lugeda lugemissoovitusest või kasvõi ühest siin toodud tsitaadist. Teksti finaal keerab jälle kõik äraspidi ja annab mingisuguse poolloogilise seletuse eelnevale.
Debüüdina eripärane ja pisut arusaamatu, või noh, liialt harjunud mingit noortejutuvõistlustöödega, mis üldiselt ühte jalga tramburaikamad. Reiljan ajab oma joont.
“Tantsupõrandal põimusid kokku vaevalt kahekümneaastaste esmamuljed elust ja olust, vastuolude komplektid, maailmavaadete selgrood. Elufilosoofiad on siin nagu viimistletud moeasjad. Iga jutuajamise mõte on enda oma poleerimine ja selle võrdlemine teiste omaga. Pole olnud eesti soost aadlit, on olnud vaid ärksad vaimud. Nende 21. sajandi üliõpilaste elufilosoofiad on edevad nipsasjad ja koperniklikult üllatavad. Nad eksponeerivad ennast ja oma värskelt leitud põhimõtteid või põhimõttetust. Esimeseks aadlitiitliks on neile bakalaureusekraad.” (lk 23)
“Nõnda pani Rasmus tükkhaaval Ingeborgi portreed kokku. Mõndagi oli veel puudu. Kuigi nad õppisid päev-päevalt üksteist paremini tundma, näis mõnikord siiski, et nende vahel haigutab ajakuristik. Sada ületamatut aastat. Ingeborgi jaoks endiselt kohalolev linn oli Rasmuse jaoks tänavapildist maha kulunud. Kuigi tüdruk mainis tihti õhinal öölokaale ja kontserte, kõneles ta neist kui keelatud viljast. Ta ülistas vabadust, mida 21. sajandi tüdrukutel oli, kuid see ei tähendanud, et ta oleks võinud sellest osa saada. Ta ei pannud kunagi selga seelikut, mis poleks põlvi katnud. Luges õhinal Ibseni näidendeid ja jälgis kaasaegset tegelikkust nagu skandaalset lavareaalsust. See tekitas temas elevust, aga ta julges seda vaid eemalt kiita.” (lk 59)
“Õhtul mängis poiss aga keldribaaris lõõtspilli. Koha eleegiline interjöör lausa nõudis, et kunded melanhoolselt suitsetaksid. Paraku olid sigaretid öölokaalis keelatud. Ohutusnõuded asendavad väga edukalt moraali. Samal ajal on riim asendunud vabavärsiga ja abielu vabaarmastusega. Söögilauas istumist ei vormistata etiketiga, tantsu ei vormistata sammudega. Ajaloos on kunstinormid, etikett ja moraal alati olnud kas sarnaselt ranged või sarnaselt lõdvad. Siit kerkib üles üks hirmumõte. Kui moraal asendub ohutusnõuetega, on lausa kõhe mõelda, mis kunstiga juhtuma hakkab.” (lk 60)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar