Vaat et selle kuu kaasakiskuvaim lugemiselamus. Kauge tulevikumaailm (umbes 40.-50. sajandi paiku?), kus on toimunud omamoodi tehniline allakäik ehk siis tagasi aurumasinate juurde. Aga millised masinad ometigi – nüüd on hiiglaslikel roomikutel liikuvad linnad, kes söövad endast väiksemaid või nõrgemaid linnu ja asulaid. Nende ühiseks vastaseks on liikumatud, paiksed linnad, kes kaitsevad kiivalt läbipääsu oma aladele (Shan Guo), sest liikuvatel linnadel on eluks vajalik nänn otsa saamas, teadagi, miski pole igavene. Üle keskmise suurusega Londoni võimud leidsid aga superrelva, mille abil saaks tuhastada megamüüri, mis kaitseb liikumatute Liiga mägiseid alasid. Ja taevas lendavad kõiksugu õhumasinad.
“London kihutas veel kiiremini mägede poole, ehmatades mitu juba aastaid platoosteppides pesitsenud poolpaikset linna liikvele. Nood koperdasid minema, jättes maha rohelised põllud ning isegi ühe paikse äärelinna. Suurlinn ei pööranud neile vähimatki tähelepanu. Nüüdseks teadis juba terve London linnapea plaanist. Pakase kiuste kogunes rahvas vaateplatvormidele ning vahtis läbi pikksilmade Shan Guo poole, oodates legendaarset müüri iga hetk nähtavale ilmuvat.” (lk 232)
Lugu siis inimlikul tasandil umbes selline, et üks noor vigane neiu tahab tappa Londoni kurja meest, kes tappis neiu vanemad ja moonutas ta silmnägu, et röövida vanematelt saladus, tänu millele sai London superrelva looma hakata. Sünge plika seltsiliseks satub Londonist sõna otseses mõttes väljatõugatud noormees, kes on ühtlasi kergelt armunud kurja mehe kaunisse tütresse. Kaunis tütar on omakorda imestunud, et moonutatud näoga tüdruk tahab ta muidu toredat isa tappa. Ja siis on veel ports kõrvaltegelasi, kes on tõesti igasugused, vabadusvõitlejad ja ajaloolased ja piraadid jne jne. London tahab alistada Liiga ja teised suurlinnad, Liiga soovib levitada õigemat mõtteviisi. Ühesõnaga, paras seebiseriaal, mis pulbitseb vahvalt. Ning on veel stalker ehk kadunud aegade megasõdalane, kes meenutab oma jõhkruse ja sirgjoonelisusega natuke Veristajat.
“Ukse juurde tekkis järsku aurupilv ning sellest ilmus nähtavale stalker.
See oli seitse jalga pikk ning mantli all välkus metallturvis. Näokude oli kahvatu ning läikis limaselt. Läbi naha lõikus siin-seal sinakasvalgeid luukilde. Suus oli täiskomplekt raudhambaid. Nina ja pealage kattis piklik kiiver, mille küljest rippusid torud ja voolikud nagu punt soolikaid, otsad rinnakorvist väljas. Ümmargused silmad andsid elukale ehmunud ilme, just nagu poleks ta siiani endaga juhtunud õudust unustada suutnud.
See oligi stalkerite juures kõige õudsem, et kunagi olid nad olnud inimesed ja kusagil raudkupli all oli siiani vangis inimaju.” (lk 88-89)
Humoorikas (briti huumor) ja samas hämmastavalt vägivaldne lugu, Reeve on üpris martinlik ning ükskõik kui sümpaatne ka tegelane olla võib, ei garanteeri see kuidagi, et ta raamatu jooksul ellu jääks. Maa geograafia on selline, et võtab natuke silmist kirjuks, kontinendid on vähe muutunud ja ookeanidki vist harjumuspärasest teistsugused, igal juhul kihutavad linnad ja asulad kui krabid mudasel rannal, hammustavad toormejahil mägesidki. Päris filmilik värk. Einoh, kihvt raamat.
“London ei jää kunagi paikseks. Liikumine on elu. Kui oleme rüüstanud viimase hulkuva linna ja maatasa teinud viimase paikse asunduse, hakkame kaevandama. Ehitame tohutud mootorid, mis toituvad maapõue soojusest, ning lükkame planeedi orbiidilt välja. Alistame Marsi, Veenuse ja asteroidid. Rüüstame Päikese enda ja siis sõuame avakosmosesse. Ka miljoni aasta pärast on meie linn rändav. Siis ei jahi me enam linnu, vaid terveid uusi maailmasid!” (lk 257-258)ulmekirjanduse baas
nuxx
mr costello
sex, drugs and books
need read
meigase raamatud
reaktor
fantaasiajuttude muljed
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar