Selline päris bulvarikirjanduse laadi tekst, lõbus Roger on ajakirjanik ja satub uurima oma korterikaaslase röövimist või võimalikku mõrva. Kes on korterikaaslane? Ühe parempoolse opositsioonierakonna juht. Kes võivad olla kurikaelad? Näiteks vasakpoolsed, kel eeskujuks Soome Lapua liikumise tegemised. Eks siis tekstis ole natuke viiteid Eesti ja Soome sisepoliitilistele segastele aegadele kolmekümnendate algul (mõneti hirmutav ole, kuidas allilm või äärmuslased manipuleerivad poliitikutega). Tekst pole just raskekaaluline ja kriminaalintriig üpris lihtsakoeline – kui Roger selle kallale asub, laheneb asi naksti paari päevaga ja Eesti-Soome piiritusevedajad võisid saada kabelimatsu. Näpuotsaga leidub romantilisi kihelusigi.
“Roger pööras teise külje ja tõmbas vaiba üle pea. Niisugused on need naisterahvad, just niisugused nad on... Ripub kaelas: armas, kallis, alatiseks sinu, ja lubab ennast igavesti sinuga siduda, kõik elumured ja vaevad ühiselt kanda, aga niipea kui kaod silmapiirilt, kas või surmahädaohtu, siis joostakse õhinal ringi, silmad siramas: “Ah, mõelge kui huvitav, missugune tore lugu!”” (lk 33)
Janno dialoogid on päris elavad ja vanamoodne keelekasutus üpris värskendav, tekst lippab päris hoolsalt. Jääb selgusetuks, kas kirjastus on mingil moel teksti kohendanud, mingit teavet sellest pole. Et siis – lihtsalt miskipärast taastrükiti see romaan. Kaanekujundus on Eesti Raamatu kohta päris hea.
“Need eestlased on ju niisugused naljakad inimesed, et ennem ronivad vihmatorust läbi, kui naist võtavad. Soome sugu läheb sedaviisi hukka – liivlased on juba niikuinii omaga varsti läbi.” (lk 56)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar