Selle raamatuga küll kontakti ei
tekkinud. Jutt jookseb, visatakse kildu ja toimub mitmeid ärevaid
või ka põnevaid sündmusi, aga no külmaks jätab, tekstil pole
nagu õiget saba ega sarvi. Kirill sõdib funktsionaalide ja Arkaani
vastu, otsib seda, mis neid kurikaelu juhib, ja noh, mis siis
sellest? Või on tegemist Lukjanenko paroodiaga ulme teemal? Et kõik
need paralleelmaailmad ja Kirilli üsna totter quest? Ja see Kotjaga
jändamine? Ma ei tea... Lukjanenko tekstiga ei kaasne kaasaelamist,
pigem vaatad seda kõrvalt kui mingit mängu, mis venib ja venib
pikemaks, sest noh, on vaja täita teatud (raamatu)maht.
Teiseltpoolt võiks öelda, et ma ei
kuulu teose sihtgruppi – see on ulme kaasaegsele vene lugejale.
Kõik need killud lääne ja vene kultuuri kohta, ukraina ja poola
kultuuri torkimine; noh, mis on minul sellest? Ahah, venelane on tore
olla ja läänlased on pehmod, selge.
Ühesõnaga, tegemist pole huvitava
ulmeraamatuga, pigem lihtsalt lobisev järjeromaan, mis õieti kuhugi
ei jõua (nojah, järeldades Lukjanenko iroonitsemisest
kultuurinähtuste kallal – miks peakski?). Tegemist ja värki on,
aga noh, ega suurt midagi ei kaota, kui raamat lugemata jätta. Kui
avaromaan oli mõnelgi hetkel huvitav, siis see järg on küll...
üsna suvaline lobisemine.
“Mind on alati hämmastanud, kui vaevumärgatav on piir kauni ja lihtsalt kena neiu vahel – üks näoovaal, sama silmade ja nina kuju, kõik on sarnane, kuid mõni silmale tabamatu millimeeter muudab kõik kardinaalselt teiseks.
Muide, just see kenaduse ja ilu vaheline õhkõrn piir võimaldab naistel mõne grammi kosmeetika abil korda saata imesid.” (lk 52)
ulmekirjanduse baas
postimees
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar