
Lähevadki siis matkama – kõigepealt
rongiga maakohta, siis mägedesse turnima ja seejärel kanuutama.
Mees on teinud kõiksugu päevaplaane (naise sooviks on vaid
üheksandal päeval viimasel hetkel vahutavatel hobustel kiriku
juurde jõudmine), aga eks need lenda vastu taevast juba hommikuti.
Ent mis peamine – hoolimata kõigest paistab naine vastavat mehe
kriteeriumidele. Kui aga jõutakse mehe salamisi püstitatud
peaproovini ehk ta naistevõrgutajast sõbrani, kes asubki tulevast
abikaasat otsusekindlalt piirama. Ning mees näeb, et... naine
lähebki sõbraga kaasa (kumbki pole muidugi teadlik, et tegemist
mehepoolse katsega).
Kas nüüd lugu mingilgi moel õnneliku
lõpu leiab, ei hakka siinkohal viksilt mainima, milleks avaldada
saladusi. Nojah, naised... kes neid tegelikult mõistab, ei tea.
Iseenesest täiesti apoliitiline romaan
– ilmunud vist 1972, aga tolleaegsest õhustikust pole suurt
lõhnagi, pigem selline roosamannamaa – ilusad maastikud ning
toredad inimesed oma erinevate kiiksudega (muidugi, kas meelelahutus
peaks midagi enamat sisaldama?). Praha kevade järellaine ehk –
Vera abiellus ja läks Kanadasse (lk 73)? Õigemini pole võimust
sõnagi – või on seegi märk millestki? Nõukogude võimu nagu
polegi, tegemist võiks samahästi olla ennesõjaaegse olustikuga –
abiellutakse kirikutes, vilksamisi on juttu amoraalsest nahistamisest
ja riigipiirid oleks justkui lahti.
Nojah, suvevihma ajaks igati lahe
lugemine.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar