Keskealiste kodanike antoloogia
masendusest. Naps, kepp ja ägin. Ja unelmad. Õnneks luuletajannad
püüavad vähe vaheldusrikkamat luulet luua, nagu kirjandust või
nii – aga noh, see mattub meesluuletajate toodete massi. Huvitav,
kas nn antoloogia puhul on tegemist mingi luulevõistluse tulemuste
kokkuvõttega, enamasti on loome dateeritud 2013. aastaga.
Nojah, on siis ports negatiivseid
emotsioone rohkem või vähem tuntud autoritelt, üpris tüütu on
seda järjest läbi lugeda, et noh, palju võib, poosid ja kõik.
Näideteks toodud lühemad luuletused,
eks muidu leidu mitmelaadset kribamist.
TÖÖTU
saab
armastust
endale
lubada
peale tööd
(Alvar Reisner, lk 82)
tean
üht
meest
kes
elas
oma
elu õiglaselt
lõpuski
sai
super
ataki
(Alvar Reisner, lk
85)
MUL POLE ERAMAJA
autot koera kasse
ei ole peret pole
püsipartnerit
ei ehita ma elus
enam õhulosse
ma lihtsalt üürin
ühetoalist korterit
8.7.2013
(Einar Ojarand, lk 170)
7 kommentaari:
Päris napp ja õhuke kirjandus ikka...
Järeldad seda raamatu või siintoodud tekstinäidete põhjal?
Tekste on seal mitmesuguseid, eks oma tera võiks leida ka.
päris õudne hakkas. ega see reisner järsku teise nimega l. tammiste ole?
ei, õppejõud hoopiski:
http://et.wikipedia.org/wiki/Alvar_Reisner
olen alati imestanud , millist sitta
eestis avaldatakse, aga kui kriitikat lugeda, ei jaksa enam imestada.
raamatuteks nimetatakse, suvalisi vihikuid, kujundus on olematu, sisu on naabrimehe kirjutatud. Ja keegi hullult kiidab.
Postita kommentaar