Herbert George Wells – Maailmade sõda (1995)

Päris tore ulmeromaan, mis pärit 19. sajandi lõpust. Ühtaegu paatoslik ja antipateetiline, tegemist pole vaid põnevusjuhtumi nüri käiamisega. Marsilt maabub Inglismaale kümne päeva jooksul nö kümme silindrit marslastega, kes aktiveerudes asuvad Londoni ümbrust hävitama; kaasaegse sõjatehnikaga nende vastu ei saa, marslased kasutavad inimeste vastu nii laserkiiri kui keemiarelvi. Noh, mis veel hullem, marslased tarbivad ellujäänud inimesi toiduks. Kuid... marslased pole kohanenud Maa mikroorganismidega, ja kokkupuude nendega osutub teise planeedi külalistele letaalseks.

Wells kasutab jutustajatena minategelast ja tema venda. Minategelane on nö sündmuste tulipunktis (ta ei pääse marslaste vallutatud aladelt), venna jutustus annab aimu, kuidas rahvamass sellises olukorras käitub ja ohu eest põgeneb. Minategelase jutustus pole just superkangelaste masti – kui ta koos juhuslikult kohatud abiõpetajaga marslaste eest päevadeks peituvad, muutuvad nad sellises olukorras üksteise vastu vaenulikuks, nad ei talu teineteist ja kaotavad meelekindluse, heroilisusest pole haisugi. Noh, samas minategelase taaskohtumine abikaasaga on üks pateetiline nüke. Eks inimelu väärtus ole selline... teistsugune: huvitav on see, millise ükskõiksusega suhtuti peale esimest konflikti marslastega sellesse, et kohapeal söestati mitmed inimesed – nojah, kahju, et sealhulgas mõned kohalikud külaelanikud surma said. Ühelt poolt meeletu uudishimu kõmu järele, teiseltpoolt rahumeeli väikekodanlik nabavahtimine.

Eks jah, klassikul ole haaret ja visiooni ning briti kiiksu. Siin tõlkeraamatus on niisamuti romaan “Ajamasin”, ent see jäi hetkel lugemata.

“Sageli on naljaviluks räägitu tõeks osutunud. Marslaste juures on eeltoodu vaieldamatult teoks saanud – vaim on välja tõrjunud füüsise. Mina küll usun, et marslased olid varasemal arenguastmel päris meie sarnased, enne kui nende peaaju ja käelabad järkjärgult välja arenesid (käelabadest sai kaks suurt kombitsakimpu) ja ülejäänud keha sellevõrra kängus. Kehatu aju muutub muidugi aina targemaks ja omakasupüüdlikumaks, kusjuures ühelgi inimlikul tundel ses ajus enam lätteid pole.” (lk 195)

ulmekirjanduse baas