Poola poeetiline “Sada aastat
üksildust”, õige kurb lugulaul ühest fiktiivsest Poola külast,
mille nimi on Algus. Algus kui piir... millegi muuga, müütilise
aegruumiga (ja jällegi eksib tegevusse mitmeid veidrikke või
võõraid). Kaamerapilk püsib vaid Alguse piirides, ja seda
ajavahemikus Esimesest maailmasõjast üheksakümnendateni. Eks
paratamatult ole nii, et romaani esimeses pooles lisanduvad tegelased
ja teises pooles hakkavad nad siis järjepannu surema, mis tekitab
lugemisel üpris melanhoolse meeleolu. Muidugi, mis on elu ja mis
saab peale lahkumist. Kas on igavikku või on siis meie käsutuses
vaid aeg, mille jooksul võimalikult palju kokku krabada.
Nagu ikka, on romaani segipöörav jõud
Teise maailmasõjaga seonduv, kõik need massihävitused ja
tsiviilisikute kohtlemine, ning sellele järgnev nõukogude
ebaloomulik võim (millega mõnedki tegelased flirtisid). Kuid samas,
Tokarczuki maailm toimib niiehknaa veidi teistsugusel viisil kui
meile tuttav maailm (või noh, kas on mõõdupuud, mille järgi sind
ümbritsev maailm toimiks keskmiselt normaalselt? Millal sa koged või
arvad, et kõik just ongi nii hästi ja halvasti nagu see peakski
olema?).
Okei, mis siin pastakast rohkem ikka
välja imeda, hea raamat, rohkem ei hakka ütlema.
“Kujutlemine on tegelikult loomine, see on sild mateeria ja hinge vahel. Eriti kui seda tehakse tihti ja intensiivselt. Siis vormub pilt mateeriatilgaks ja liitub eluvoogudega. Vahel teel olles midagi teiseneb ja muutub selle sees. Seega täituvad kõik inimeste soovid, kui need on piisavalt tugevad. Aga mitte alati lõpuni nii, nagu oleks võinud soovida.” (lk 74)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar