Iseenesest pole 500 leheküljeline
raamat mingi märkimisväärne tellis ja tegemist pole niisamuti just
kirjandustehnilise pärliga, ometi edenes lugemine tavapärasest
aeglasemalt – seda siis seetõttu, et ligi kuuendiku ajast raamatu
seltsis veedad sisekaantel esitatud metrookaarte uurides, kes kust
kuhu kulges ja millistes jaamades on mida toimunud (millegipärast on
kaartidel kohanimetused vene keelest transkribeeritud, aga raamatus
on kohanimed eesti keelde kohandatud; samas küll see suurt segadust
ei tekita, lihtsalt hetkeks pani imestama). Aga jah, orienteerumist
on kõvasti ja peategelane teebki metroole ringi peale.
Lugu siis tuumasõjajärgsest
inimkonnast, kes on nüüdseks paar aastakümmet varjunud Moskva
metroosse (kas mujal inimkonda eksisteerib, seda ei teata). Maapinnal
on teadagi radiatsioon ning loodus hoopis muteerunud ja ohtlik. Samas
ei saagi aru, kas kardetud tuumatalve siis polnudki ning miks need
mutatsioonid nii kärmelt võimust võtsid. Ja on inimesed
(stalkerid), kes käivad linna pealt metrooelanikele saaki ja kütet
toomas, ja jällegi tekib küsimus, et kas radioaktiivsusest läbi
imbunud asjad ja küte nö tervislikemas oludes probleeme ei tekita?
Või noh, kuidas stalkerid niivõrd palju maa-aluseid varustada
suutsid – kütus, lambipirnid jms. (Tuumavarjendite varud?)
Aga jah, inimkond on koondunud
maa-alusesse metroosüsteemi, ning need paarkümmend tuhat inimest on
killustunud mitmete eripalgeliste gruppide vahele, kes erinevaid
metroojaamu asustavad – on kommunistid, on natsionalistid, on
organiseeritud kuritegevus, on demokraadid, on sõltumatud jne jne;
on kuulsaid ja kummalisi, sulelisi ja karvaseid. Aastate jooksul
toimunud võimuvõitlused on piirid maha märkinud, nüüd on vaid
mõned väiksemad kokkupõrked – ent tõepoolest, elada on vaja
(kuigi inimelu suurt ei väärtustata) ja pealegi metroo ise... see
on rohkem või vähem tuntud ohuallikaid täis.
Kuid irriteerivaim ohuallikas paistab
nüüd olevat peategelase Artjomi kodujaamas, kuhu tahavad maa pealt
järeleandmatult sisse ronida “mustad”, kes on siis miskid
vampiirilaadsed elukad ning käituvad nad inimsoo esindajatega väga
näotult. Noormees Artjom saab ühelt nähtust uurima tulnud
salapäraselt stalkerilt ülesande viia mustade vastu abi saamiseks
salasõnum metroo nö linna Polisesse – enne kui hilja ja “mustad”
metroosse valla pääsevad. Artjom põleb soovist aidata ja asub oma
salajast ülesannet täide viima; ühtlasi annab see võimaluse
tutvuda metroo mitme kõmulise ime või saladusega.
Ja tõepoolest, Artjomi retk salasõnumi
edastamiseks kulgeb igati dramaatiliselt ning teel kohatud
inimesed... no veelgi kummalisemad. Eks arvatavasti on autor
ammutanud materjali kohalikest linnalegendidest nii metroo kui ka
veidrike kohta, aga eks osa inimeste hirmudest ole ka universaalsed.
Artjomil on kombeks surmasuust pääseda ja seda mitmel puhul nö
jumaliku vahelesegamise tõttu (kannibalide või natside käest
pääsemine jne), ja mis vahel mõjub ehk päris uskumatuna. Aga eks
kirjanduses või seda lubada.
Igal juhul, tempokas ulmekas oma
venelike joontega (no kus tegelased võivad kukkuda jutustama või
maailma üle arutama!) ja eks raamatu lõpp pakub mitmeid üllatusi.
“Me siin kolleegidega otsustasime, kui saime aru, et kannibalism kui nähtus on siin juurdunud ning ei saa enam midagi teha, et hoolitseme vähemalt küsimuse kulinaarse poole eest. Vaat siis tuligi kellelgi meelde, et korealased, kes söövad koeri, panevad nad elusalt kotti ja peksavad keppidega surnuks. Liha võidab sellest väga palju. Muutub pehmeks, õrnaks. Kellele rohkearvulised verevalumid, nii-öelda, ja kellele karbonad. Nii et ärge hukka mõistke. Mina ehk surmaksin teid algul rõõmuga ning alles siis keppidega, kuid tingimata on vaja, et oleks sisemine verejooks. Retsept on retsept /-/.” (lk 411)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar