18 juuni, 2014

Dmitri Gluhhovski – Metro 2033 (2014)


Iseenesest pole 500 leheküljeline raamat mingi märkimisväärne tellis ja tegemist pole niisamuti just kirjandustehnilise pärliga, ometi edenes lugemine tavapärasest aeglasemalt – seda siis seetõttu, et ligi kuuendiku ajast raamatu seltsis veedad sisekaantel esitatud metrookaarte uurides, kes kust kuhu kulges ja millistes jaamades on mida toimunud (millegipärast on kaartidel kohanimetused vene keelest transkribeeritud, aga raamatus on kohanimed eesti keelde kohandatud; samas küll see suurt segadust ei tekita, lihtsalt hetkeks pani imestama). Aga jah, orienteerumist on kõvasti ja peategelane teebki metroole ringi peale.

Lugu siis tuumasõjajärgsest inimkonnast, kes on nüüdseks paar aastakümmet varjunud Moskva metroosse (kas mujal inimkonda eksisteerib, seda ei teata). Maapinnal on teadagi radiatsioon ning loodus hoopis muteerunud ja ohtlik. Samas ei saagi aru, kas kardetud tuumatalve siis polnudki ning miks need mutatsioonid nii kärmelt võimust võtsid. Ja on inimesed (stalkerid), kes käivad linna pealt metrooelanikele saaki ja kütet toomas, ja jällegi tekib küsimus, et kas radioaktiivsusest läbi imbunud asjad ja küte nö tervislikemas oludes probleeme ei tekita? Või noh, kuidas stalkerid niivõrd palju maa-aluseid varustada suutsid – kütus, lambipirnid jms. (Tuumavarjendite varud?)

Aga jah, inimkond on koondunud maa-alusesse metroosüsteemi, ning need paarkümmend tuhat inimest on killustunud mitmete eripalgeliste gruppide vahele, kes erinevaid metroojaamu asustavad – on kommunistid, on natsionalistid, on organiseeritud kuritegevus, on demokraadid, on sõltumatud jne jne; on kuulsaid ja kummalisi, sulelisi ja karvaseid. Aastate jooksul toimunud võimuvõitlused on piirid maha märkinud, nüüd on vaid mõned väiksemad kokkupõrked – ent tõepoolest, elada on vaja (kuigi inimelu suurt ei väärtustata) ja pealegi metroo ise... see on rohkem või vähem tuntud ohuallikaid täis.

Kuid irriteerivaim ohuallikas paistab nüüd olevat peategelase Artjomi kodujaamas, kuhu tahavad maa pealt järeleandmatult sisse ronida “mustad”, kes on siis miskid vampiirilaadsed elukad ning käituvad nad inimsoo esindajatega väga näotult. Noormees Artjom saab ühelt nähtust uurima tulnud salapäraselt stalkerilt ülesande viia mustade vastu abi saamiseks salasõnum metroo nö linna Polisesse – enne kui hilja ja “mustad” metroosse valla pääsevad. Artjom põleb soovist aidata ja asub oma salajast ülesannet täide viima; ühtlasi annab see võimaluse tutvuda metroo mitme kõmulise ime või saladusega.

Ja tõepoolest, Artjomi retk salasõnumi edastamiseks kulgeb igati dramaatiliselt ning teel kohatud inimesed... no veelgi kummalisemad. Eks arvatavasti on autor ammutanud materjali kohalikest linnalegendidest nii metroo kui ka veidrike kohta, aga eks osa inimeste hirmudest ole ka universaalsed. Artjomil on kombeks surmasuust pääseda ja seda mitmel puhul nö jumaliku vahelesegamise tõttu (kannibalide või natside käest pääsemine jne), ja mis vahel mõjub ehk päris uskumatuna. Aga eks kirjanduses või seda lubada.

Igal juhul, tempokas ulmekas oma venelike joontega (no kus tegelased võivad kukkuda jutustama või maailma üle arutama!) ja eks raamatu lõpp pakub mitmeid üllatusi.


“Me siin kolleegidega otsustasime, kui saime aru, et kannibalism kui nähtus on siin juurdunud ning ei saa enam midagi teha, et hoolitseme vähemalt küsimuse kulinaarse poole eest. Vaat siis tuligi kellelgi meelde, et korealased, kes söövad koeri, panevad nad elusalt kotti ja peksavad keppidega surnuks. Liha võidab sellest väga palju. Muutub pehmeks, õrnaks. Kellele rohkearvulised verevalumid, nii-öelda, ja kellele karbonad. Nii et ärge hukka mõistke. Mina ehk surmaksin teid algul rõõmuga ning alles siis keppidega, kuid tingimata on vaja, et oleks sisemine verejooks. Retsept on retsept /-/.” (lk 411)

Kommentaare ei ole: