Tohvri kaks juttu jutustavad kurblikku
lugu inimestest, kelle parimad aastad olid nõukogude ajal ja nüüd
on nii nagu on – no mitte heasti.
Esimese loo „Kahekesi kilgiga“
Helve oli nõukogude ajal toredas abielus ja tollaste standartide
järgi heal elujärjel, aga siis abikaasa suri ning Helve jäi
tütrega üksi neljatoalisse korterisse. Kui siis viimaks tütar ei
jäänud vanatüdrukuks ning väimees lasi mõne aja pärast Helve
nõusolekul korteri maha müüa, et omaette maja ehitamist toetada,
kuhu siis värske vanaemagi paigutati omaette osasse elama. Aga peagi
polnud abielupaarile vanaema vaja ning ühel ja teisel viisil püüti
vanainimest majast välja kangutada. Kuni viimaks alatul kombel
õnnestuski see alatu tegu. Nüüd elab Helve maakohas näruses
hütikeses ja seltsiks on vaid kilk.
Teine lugu on Elmarist, kes oli loo
jutustaja arvates talle sõbraks (sest sõbrad on kasulikud, eksole).
Elmar töötas siin ja seal, oli sidetehnik ja psühholoog, niisamuti
mitmele naisele lemmikuks. Loo jutustajale oli Elmari eluteekäigud
vähe arusaamatud, aga ikka oli hea tuttav, ehk saab mingit kasu
sellest sõprusest. Kuid viimastel aastakümnetel ei tahtnud Elmar
jutustajat ära tunda, viimaks suri vanadekodus, nagu selgus ajalehe
kuulutusest.
Tekstid on lihtsalt... jutuvestmised,
head juhul võib öelda, et stiliseeritud tõsieluproosa koos mõnede
moraalilugemistega. Otseselt pinget pole, ehk äratundmisrõõmu
Tohvri loome austajatele. Ei julge arvata, kas tõepoolest võib tegu
olla reaalsete inimeste juhtumiste kirjeldustega – loodetavasti on
ikka tegemist kunstiliste ambitsioonidega tekstidega. Mõlema loo
jutustajaks võiks aimata vanahärrast autorit ennast (esimeses loos
mainitakse Erikut), kuid muidugi ei saa ühest võrdusmärki tõmmata.
Kui esimese loo puhul on vähemalt konflikt olemas (vanainimese
õnnetu pensionipõli), siis teine jutt on lihtsalt mingilaadne
ülevaade ühe tavalise inimese eluteest, millest on esmapilgul raske
midagi külgetõmbavat leida. Keeruline oleks öelda, et nende
tekstide puhul oleks tegu eesti kirjanduse avangardi või mingil moel
märgiliste tekstidega, kuid küllap leidub neilgi andunuid lugejaid.
Misiganes põhjusel pole võimalik
netist leida värske Loomingu kaanepilti.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar