01 juuli, 2016

Anekdoodid eestlastest. Gorjatšije estonskije parni (2015)


Raamat 40+ lugejatele, kellele meeldib nõukogude minevik ja idanaabrite kultuur. Eestlased on tuimad ja narrid ja nõmedad ja totakad jne.

Kiviaeg. Väljas on pime.
Inglane tuleb koopast välja, vaatab taevasse ja ütleb:
„Night.“
Venelane tuleb koopast välja, mõtleb hetke, ütleb:
„Notš.“
Eestlane tuleb koopast välja, vaatab suu ammuli taevasse:
„Öööööö...“
(lk 16)

Eestlane kõnnib mere kaldal ja äkitselt kuuleb appihüüet.
Astub rannale lähemale ja näeb meest, kes on uppumas.
„Aidake, aidake! Appi!“ karjub mees vene keeles.
„Kuule, mees, kas sa eesti keelt õpid?“
„Õpin, õpin. Aidake mind!“
„Noh, ja samamoodi on vaja ka ujumist õppida.“
(lk 92)

Sööklas istuvad laua taga eestlane ja moldovlane.
Moldovlane: „Anna leiba!“
Eestlane: „Eeeeee...“
Moldovlane: „Olgu, võtan ise!“
Eestlane: „Ja-aaaaa....“
Moldovlane: „Anna soola!“
Eestlane: „Mida-aaaaa...“
Moldovlane: „Tänan seltskonna eest! Head isu! Ole tubli!“
Eestlane pärast moldovlase lahkumist: „Tuleb öelda, et palun ulatage leiba!“
(lk 123)

Teises ilmas kohtuvad autoõnnetuse läbi surma saanud ameeriklane, prantslane ja eestlane.
Pihivad siis saatusekaaslased üksteisele.
Ameeriklane: „Lahendasin kiire sõidu ajal arvutiga võrrandit ja sõitsin vastu posti.“
Prantslane: „Rahuldasin kiire sõidu ajal naist ja siis see pauk tuli.“
Eestlane: „Kogusin 20 aastat autoraha ja surin nälga.“
(lk 139-140)

Eestlased tõlkisid eesti keelde „Kamasuutra“.
Välja tuli lõbus lugu, aga millegipärast jälle okupatsioonist.
(lk 176)

Eestlaste hulgas on introverte kui ekstraverte. Vestluse ajal silmitsevad introverdid oma kingi, ekstraverdid aga vestluskaaslase kingi.
(lk 232)

Kommentaare ei ole: