Järjelugu Wyndhami „Trifiidide päevale“; õige keskpärane põnevuslugu täis dramaatilisi
seiklusi ja imepäraseid pääsemisi – küllap selline teksti
ühekülgsus oligi lõpuks see, mis tegi raamatu puhul meele mustaks.
Juhtumid lähevad üha grandioossemaks, paljastuvad kõiksugu
vandenõud ja salasepitsused, trifiidid arenevad ka nagu hullu...
selle kõige keskel kaob ära teksti inimlik külg, peategelane ja
tema kannatused lähevad kuidagi nihu, see jääb vähe masinlikuks.
Aga jah, lugu siis sellest, kuidas on
möödunud 30 (või 25?) aastat eelmise raamatu sündmustest ning
nüüd on peategelaseks eelmise raamatu peategelase poeg. Kes on
lendur ja kes erakordsete ilmaolude tõttu teeb hädamaandumise
trifiidide eest kaitstud saarelt eemal, kus kohtab metsikut tüdrukut,
kes on... trifiidi-immuunne. Peagi korjab tema ja tüdruku sealt (ei
ütle, kust) üles ameeriklaste luurelaev, mille meeskond uurib
Euroopa olusid. Päästetud toimetatakse vastu nende tahtmist New
Yorki – suurlinn asub nüüd Manhattani saarel, aga elu seal
pulbitseb... kuid nagu peategelane avastab, on seal omad veidrad ja
häirivad küljed. Ühtlasi selgub, et linna valitseb mees, kellel
oli eelmises raamatus väga dramaatiline kokkupuude meie peategelase
isa ja emaga. Linnavalitseja paljastab plaane, kuidas maailma
trifiididelt tagasi vallutada (tähtis roll on trifiidi-immuunsel
tüdrukul), ühtlasi pakub liitu peategelase kodusaarele – kus on
leiutatud viis, kuidas trifiide kütuseks kasutada.
Ent päev enne ekspeditsiooni
kodusaarele peategelane röövitakse ja ta avastab end New Yorgist
eemal, nö metsnike juures. Siin paljastuvad mehele New Yorgi räpased
saladused ja ta otsustab vaba maailma metsnikke aidata jne. Siis
toimub see ja teine ja kolmas, palju inimesi saab siin ja seal nii
inimeste kui trifiidide läbi surma (tegevusse astuvad muuhulgas
hoopis uued trifiidiliigid; eks neist saaks kirjutada järgmisi
raamatuid, kuidas nendega dramaatiliselt madistada jne).
Ühesõnaga, asi läheb liialt
fantastiliseks. New York on selline moodustis, mille puhul on raske
aru saada, kuidas see kolmsada tuhat inimest ootamatult luksuslikku
elustandardit kogeda saavad (hea küll, mitte küll kõik). Või
kuidas kohalik meditsiiniteadus niivõrd innovatiivne on. Jajah,
inimesed on nutikad, aga kuskil löövad nagu ressursid piiri ette
või nii. Ja kõik need seiklused, mida peategelane koos uute
liitlastega läbi teeb... paljuks läheb. Tekst läheb iga peatükiga
üha uskumatumaks – või koguni seebiooperlikuks, kui tekstis
hakkavad tegutsema superkolmikõed, see oli vist punkt, kus raamat
hakkas mulle üle viskama, muutus vähe totraks või ka lapsikuks.
Kas peatükke peab stabiilselt lõpetama tõdemusega, et järgnevalt
lähevad asjad teisiti kui plaanitult... no selline võte hakkab
järjepidevalt kasutatuna päris ärritama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar