Selline raamat, mida soovitada noorele, kes armastab raamatuid (ehk: ei ole küündimatult kirjutatud üldse), samas ei hooli väga müstikast-maagiast-imemuinasjuttudest - ning ses mõttes ka kindla peale minek, et kõik olulised tegelased on alla 18 aasta vanad, samastumisvõimalus juba vanusest tulenevalt natuke suurem.Lugu poisist, kes elab moondunud näoga, kuidas see mõjutab teda, teisi tema ümber ning kuidas igas tõrvapotis on ka tilgake mett - mitte et see tõrva söömist kuidagi meeldivamaks peaks tegema.
Meditsiinilised detailid on üldiselt päris head, kuigi ma lugedes ikka korduvalt imestasin, et selliselt arenenud lõualuudega peaks peategelane ka pudikeelne olema, mida aga kuskilt aimata ei olnud. Võibolla autor poleks siis suutnud nii õnnelikku lugu teha? Mitte et see praegugi üleni usutav olnuks, aga no lasteraamat: see võib PISUT õnnelikum olla, kui tingimata vaja.
Ning ta ei olnud oma lahenduste, dialoogide, tegelassisevaadetega põhjani ebausutav. Lihtsalt hetki, kus tulevik kõõlus noateral ja kukkus siis õnnelikumale poole, oli kuidagi väga mitu.
Noh, peategelasel oli geneetilise loteriiga (pun intended) väga viletsalt vedanud niigi, ilmselt ta õppis oma moondunud lõualuudega rääkima raskustega, aga õppis, ning see selleks.
Teised tegelased aga olid kohati nii usutavalt kujutatud, et pani lugedes korraga naeratama ja ohkama. Et tõesti - kuidas sa pead alati tugev olema, olles sellise venna suur õde, ja kuidas see väsitab aastate jooksul ka kõige tugevama meist, oleks võinud lihtsalt unustada. Kuidas sõbralik kaastunne, sümpaatia ja soov olla normaalne tavaline laps, milleks sul on ju kõik õigused, elavad kõik samas inimeses, sest sellised inimesed ongi - mitmetahulised, siltideta "Hea" ja "Paha".
Selle kirjutise autoril kui poolteist aastat ametliku puudega elanul on natuke suurem võimalus peategelase ja tema perega samastuda teemal "Seda või teist ta ei jaksa teha ja nii ongi".
Ma tean, kuidas see on. Nii ongi. See on hästi tabatud, ning noh - minul ei olnud seda raamatut halb lugeda ning ainult natuke liiga õnnelik lõpp rikkus pisut tunnet, et selline see elu võibki olla.
Muidu, enne ikka oli.
Ja lasteraamat võibki lõpus natuke õnnelikum olla, kui tingimata usutav oleks, on ju?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar