29 juuli, 2016

Karen Joy Fowler – Jane Austeni raamatuklubi (2009)

Hiljuti lugesin juttu „The Karen Joy Fowler Book Club“, kus ninasarvikud saavad kokku, arutamaks Fowleri teoste ainetel... ja nagu nüüd takkajärgi selgub, on tekstidel mõnedki sarnasused (tütre-ema suhe, eemalolev isa, kaks lähedast sõbrannat (jutus areneb nende suhe küll millekski muuks)). (Kas aga Sulway ja Austeni vahel otsesidemeid esineb, on juba kahtlane.) Ja et nüüd on korraga paaris näppu sattunud antoloogias sees Fowleri paar ulmejuttu ning et äsja tõlgiti maakeelde ka üks romaan, siis tekkis mõnesugune huvi, et millise raamatuga võiks siin tegemist olla.

Ei oskagi öelda, kas seda romaani võiks pidada nö traditsiooniliseks naistekaks. Kuus üksteisega rohkem või vähem tuttavat inimest moodustavad raamatuklubi ning Austeni loome kaasabil tegelevad nad endi mineviku ja olevikuga, kus siis neil on mõningaid probleeme inimsuhetega. Aga eks autor lisab omapoolse vindi juurde, nimelt võiks teda süüdistada metafiktsionaalsete võtete kasutamises – peale ilmselge (interpretatsioonid Austeni tekstidest ja isikust), tuleb kergelt segadust minajutustaja positsiooniga (taruteadvus?, võiks humoorikalt sedastada), või milleks on romaani osaks ülevaade eri ajastutel antud hinnangud Austenile; või raamatut lõpetab raamatuklubiliste küsimused lugejatele äsjaloetud romaanist, mida need arvavad või interpreteerivad käesolevast romaanist (okei, ehk on sellised raamatuklubide stampküsimused). Ühesõnaga, Fowler pole kirjutanud vaid suhetedraamat või austusavaldust Austenile (jällegi, nagu ühe raamatuklubilise küsimusest lugejale selgub, võib suhe Austenisse olla irooniline), vaid veidi keerulisema romaani. Või siis mitte, ehk veab Fowler taas ninapidi.

„Kuigi Allegrale meeldis end kirjeldada kui täiesti tavalist lesbit, teadis ta tegelikult, et tõde on keerulisem. Seksuaalsus on harva sama lihtne, kui ta on loomulik. Allegra ei olnud meeste suhtes täiesti ükskõikne, ainult nende kehade osas. Teda tõmbasid tihti raamatute meestegelased, tavaliselt näisid nad kirglikumad kui naistegelased, kuigi päris naised tundusid kirglikumad kui päris mehed. Tavaliselt.“ (lk 57)

Kommentaare ei ole: