Kris Moor – Homefucking is killing prostitution (2008)

Raamat, mis oma formaadi tõttu ei ole just mõeldud kohvikus või teel olemisel lugemiseks – ehk siis väike vastuolu teksti pakutava teatava roadmovielikkusega. Raamat sunnib sind lugema ajal, kui sul on selleks ruumi. Samas, suureformaadilised fotod on vaatamist väärt. Riina Maidre on hästi ilus, samuti Inga Salurand (kel kahjuks raamatus tekstiliselt vähe ruumi).

Unenäoline jutustamine (või õigemini markeerimine?) argihetkedest, voolust väljakistud katkendid. Hetked, mis on tähtsad just nüüd ja praegu, kuni järgmine tulv lükkab uued hetked esile. Must ja valge raamatuvaikus.

Seguneb kõnekeelne ja kirjakeelne väljendumine, enamus lõikudest/katketest lõppeb lööva või eelnevat nulliva nö punchline'ga (kas külm dušš või kerisele leili juurde). Pahelisuse läbimängimine ja selle klišeelisus. Tekst ei imiteeri üksüheselt tegelikkust, ta on rekonstrueeritud – puhttehniliselt vaadates kasvõi otsekõnes esinevad jutumärkide ja sulgudega laused, “Sina” ja “Teie” kasutamine jms. Kui eelnevalt sai mainitud kõnekeelsust, siis tegelikult on see osa ilukõnelisusest, tegelased on kui maskid; vanamoeliselt võiks öelda, et kasutatakse võõrandumisefekti. Mäng autoriga, mõned metafiktsioonilised viited (nt lk 98). Mõneti jankausilik literatuurne tekst. Peale 108. lk hakkab senine tekst (teksti moodustamine) nagu lagunema, aga see ehk illustreerib tegelaste murenemist. Samas tundub lõpu lagunemine olevat natuke sulest imetud, autoril on kadunud nagu pind jalge alt.

Sisutühi märkus õppelaenu ja enesetapu teemal (lk 75) – minu teada õppelaen kustutatakse laenuvõtja surma puhul, mitte et see jääks käendajate tasuda. Mida see ütleb tegelikult Noora kohta? Kas on rumal tütarlaps või üks järjekordne drama queen. Hea küll, see on lihtsalt üks sisutühi märkus.
Lugesin telekava, ja seal oli juttu "Kodu keset linna" uuest hooajast. Kas on võimalik tõmmata paralleele kodukesetlinna-Krisi ja homefucking-Krisi vahel- peale selle, et sama näitleja osaleb neis projektides? Ei tea, pole seriaali vaadanud.

Kunstivõhikuna ei oska raamatu fotosid muud moodi kommenteerida kui et mõned pildid on head – lk 11, 23, 45, 48-49, 65, 83, 85 (heh, jälle jäänud imetlema ennekõike naiste ilu).

moori kogutud ajaleheviited
simulaakrum
ulmeguru
ekspress
lugemissoovitus
raamatumaailm
trakyllmaprokastineerinj2lle

Heidi Aadma (Looming 2009/4)
"Omaette fenomen läinud aasta teatripildis on Kris Moori „Homefucking is killing prostitution”, mis tõstis Von Krahli teatri algupärase näite kir janduse preemiakandidaatide sekka („uuenduslik lähenemine tekstuaal susele”). Moori tekstis räägitakse „inimsuhetest, armastusest ja psühho analüüsist”. Psühhoanalüütik analüüsib oma sõpra Krisi ja tema uut ar­mastust Noorat. Analüüs lõhub kõik suhted Noora ja ta abikaasa Peetri ning ka armukese Krisi vahel. Nii kirjeldati meedias Von Krahli teatri la vastust, kuid esietendusel selgus, et tegelikult ollakse ainukordsel raa matuesitlusel. Vastupidiselt Eesti Draamateatri näidendisarjale, mis annab vaatajale võimaluse laval nähtut mälupildis pärast etendust taas tada, tõmbab „Homefucking is killing prostitution” lugeja mõtteilma, kus tema peas luuakse iseoma lavastus, milles Erki Lauri tehtud fotod jäävad terviku muutumatuteks visuaalseteks sõlmpunktideks. Fotoalbumi formaati raamatus vahelduvad miniatuursed dia- ja monoloogid must val gete ülesvõtetega teksti põhjal tehtud lavastusest, mida keegi näinud ei ole. Von Krahli teatri raamat-etenduse loomisel sooritati kõik lavastuse juurde kuuluvad välispidised rituaalid alates esmast vastuvõttu mõjutavast reklaamikampaaniast ja arvustustest ning lõpetades näitlejate kummar damisega aplausi saatel. Ära jäeti vaid „tülikas inimlik kontakt publikuga”, nagu Peeter Jalakas oma sotsiaalse ja poliitilise piire kompavas esietendus kõnes teatrilavalt kinnitas. Eestis harvaesineva ühiskonnakriitilise teatri puhul peab möönma, et enamasti see ei lähtu ega tarvitsegi lähtuda pel galt valmistekstist. Sotsiaalsus — kommunikatsioon ja kõnetamine — peaks olema teatri (kirjanduse? kujutava kunsti?) hoiak ning avatud olemisviis, mitte krüptiline näidendisse põimitud sõnum."

Jyri Andreller – Naerev kurbus (1926)

Alapealkirjaks “Esimene kogu värsse 1923-1926”, kuid see jäigi Andrelleri ainsaks koguks. Ta oli Wabariigi-aegse Pärnu literaat, kes esines 1920. aastail ka kohaliku tähtsusega kirjandusalmanahhides üheskoos teiste tollal Pärnus elanud noorte luuletajate Barbaruse ja Heiti Talvikuga ning tegutses ajakirjanikuna (muuseas tegi ta ajakirjaniku ja literaadina pidevat koostööd kellegi Johannes Hendriksoni ehk hilisema Johannes Hennostega, kes võib vabalt olla Pärnust pärit Tiit Hennoste lähisugulane, kes teab). 30ndate alguses aga oli ta mõned aastad vangis, kuna oli raamatukogu juhatajana võõrast raha raisanud. Võimalik, et see on üks põhjusi, miks tema “luuletajakarjäär” pooleli jäi ja miks ta pole kümnendikkugi sama kuulus kui Heiti Talvik, kellega nad omal ajal üheskoos Loomingus avaldamiseni välja murdsid ning kelle luulega on tal omajagu ühisjooni. Netis leiduvaist pudemeist võib välja lugeda, et ka arvustus polnud tema debüütraamatu suhtes kõige leebem. Selles võis muidugi oma osa ka sellel, et Andrelleri luule keel oli üsna radikaalselt Aaviku-keel, tarvitas aaviklikke uudissõnu ning grammatikauuendusi üsna julgelt, ning see võis omas ajas mõjuda võõrkeelsema ja konstruitumana, kui ta praeguse pilgu jaoks paistab. Aga lisaks noile uudsustele komistab Andreller kohati ka selliste keeleliste vormide otsa, mis vist juba tollekski ajaks olid iseloomulikud vanamoodsale panetunud luulekeelele: “igavest”, “nutvad” jms.
Andrelleri luuletused on vormiliselt ranged, rütmiliselt väga intensiivsed (sageli meenutavad ta luuletused rütmilt neid Paul-Eerik Rummo lausa painavalt monotoonse ja intensiivse rütmiga luuletusi nagu näiteks “Kinni hoides” või “Oo et sädemeid” vms).
Sisult ja meeleolult on Andreller dekadent ja kõige kaduvuse luuletaja, sageli tema maailm “muldub”, kaob minevikku hämusse jne. Raamatu sissejuhatav luuletus ongi “Ma laulan kõigest, mis on kaduv”: “Aol naerab päev - saab õhtul syame kuuli”.

Vastanduvad avar maa, kus “tuikab verd / aadrein muldsein” ja mille kohal on laotus, “pähnitsev ja mesilasist pistlev, / roheliste ryngastega; / hellu / kellu / mängid horizondil sinaval” - ja teisalt linn, “synk kui morn, / kannab vangla ysan vaeva”. Andreller kõnnib mööda maailma ja tunneb, kuidas ta on üksi oma küsimusega “milleks ja kuhu see ryht? // Kysimust seda ei siin / yhelgi mõteten eksle vist.” Looduses on tõeline vabadus, isegi erootiline kutse, kuid seegi on kuidagi üksildane:

Nyyd ma tuuleballeriinidega jändan luhan.
Sasin rohulemmeid ymber piha.
Amuleti leian kalurite õitsitule tuhan.
Kalurite õitsitule, uritule tuhka heidan. Sääl on hää!
Nyyd ma vesiroosi surun rinnale kui naise pää,
suudlen värisevaid sõrmi vargse tuule.
Minu yle päike põletab ent iha,
mets mul’ männikarikatest joodab viina. Rõõmu luule.

On luuletus üksiklasest, igavesti noorest metsamehest, kelle punane pard lehvib tuules, kui ta mööda metsi ja maid kõnnib ja lindude keeli kõneleb. On pikk luuletus Pärnumaa soodest ja Pärnumaa poegadest:

Soine on Pärnumaa syda ja mõtted on uduna hallid,
heleda päikese poole ent kisendab Pärnumaa hing.
Pärnumaa poegade pyye see: lõhkuda udused vallid,
lõigata läbi kord tõesti soovingude myrgine ling!

Poeet käib kodumail: “Mu eel on kadakaised, mändidega karjamaad”, “Tund-tunnilt filmub ajun minevikupilte armsaid; / taas tõuseb vaonu Eilse, kolletava eha taha.”

On tõelisi masendusepilte:

Valust vaikne on ikka mu õu;
jänu põletav kurnab mu huuli.
Olen endale jälk!

Ent ei taba mind surm;
ei mind oota veel muld ega haud, -
ainult halluse häiritsev paine
minu järgi, minu teedel on eel.

Masenduse taga on igatsus millegi järele, mida polegi võimaik leida, rääkimata nimetamisest:

Tundide roostetust raputab keegi
mulle, kui myrgitust hinge.
Öelda ei iialgi või tema nime,
pimedus pyvvab tend, skyyt.
…
Võtke kõik õilis ja õilsana ilus -
ilus on ilu, mis polegi ilu;
valus on valu, mis polegi valu -
tunda kord seda, see lõpp!

Kuni lõpuks kevadine loodus ise tõmbab poeedi tollest tumedusest välja:

Saatan mind häirib. Needmisekudu
kudeneb ymber mind. Surm?
Ei! Alles pakatab urv!
Kevade veed ikka lailavad seda:
mõndagi unustad oodatut ruttu!
Udun on rohetuv nurm.
Ei mina kurv!

Kohati on poeet justkui Igavene Juut või Callieri lauldud surnuist äratatud Laatsarus, kellel on “nothing but time” - kõik on minekul, kadumises, mööduv, kõigel on oma tund, “jälle minnakse, näen. Homme vast ehk minna? / Aga ikka endiselt jään nõiut linna; / Ikka aga mõtlen: pole minu tund!”

Sinna vahele eksib mõni õnnelik õhtu:

Kauguste ent kuulame me zitreid,
mille helinaid kui virmalisi nähti.
Vihu kylmi sulle kingin
lilli.
Oled õnnelik ja rõõmus sestki kingist.
Iialgi ei taha välja sellest valgest ringist!

Sellele aga järgneb taas roidumine:

Kui kihar viinamarju
ta joovastas kord mind -
ta anduvus vaid käskis võtta.
…
Kuldkoldne viin on lõppend
ja närtsind himu taim -
ei enam mõtle ta’ga mängi.

Jääb vaid igavus:

Mul lasub raskelt tundekiht [st tundide kiht]
ja piinab igavuse piht;
ent vaatab seinalt luitund maal:
Pierrot ja Arlekiin
ja tukub hämar, roidund saal:
kõik on kui päätu i.

Ja poeet lisab: “Mõttedki minul on haid, / luuravad vaid. Sydame täägile rusun?!”

Luulekogu lõpetab pikem kolmeosaline ballaad “Inimene lotosega”, kus minategelane kohtub järjest kolme lootost kandva inimesega - kevadel lapsega, kes viib lille “sellele, kellest on muinasjutt”, heledal suvekeskpäeval noormehega, kes viib lille oma armastatule, ning hallil sügisel vanake, “ikka lotos veel rusut tal sydame vastu” - “See on sellele, kellelt mu elu!”

Ei tea jah, kuidas ta omas ajas täpselt mõjuda võis, praegu ei ole seda enam võimalik lugeda muud moodi kui võluva jäljena kahekümnendate dekadentlikust luuleloost, ühe peatuspunktina noorest Visnapuust kolmekümnendate Talvikuni; veetlev tolmune väikeste kriimudega pärl.

Andrelleri-seire militaaride foorumis

üks Andrelleri tervikluuletus

Patrick Rothfuss – Tuule nimi (2008)

Üks tüütumaid ilukirjanduse lugemisi on pikalt-laialt lapsepõlve raskustest lugemine. Või noh, üldse lapsepõlve uurimine-puurimine. Veel hullem, kui lapsepõlve kannatustele eelneb kuldne eellugu – ehk siis olid toredad vanemad (nii on ka Kvothe vanemad võimatult-laitmatult imalad) ja ideaalne perekonnana kasvamine ja mis küll korraga juhtus. Muidugi, eks see kõik ole ilmtingimata vaja meeletu superkangelase loomiseks:
“Kui ta keeras pudeleid oma pikkade ja osavate käte vahel, leevendasid tuttavad liigutused mõnd väsinud kurdu tema näos, lastes tal paista nooremana, kindlasti alla kolmekümnesena. Isegi mitte veel kolmekümne lähedalgi. Liiga noorena kõrtsmiku kohta. Liiga noorena mehe kohta, kelle näos oli nii palju väsimuskurde.” (lk 20)

Raamatu tagakaane võrdlus Tolkieni loominguga on kahe otsaga asi – ühelt poolt hea reklaamitrikk (“kas tõesti?”-efekt), teiselt poolt kindel märk raamatus pettumises. Lood, mida esitatakse (jutt pole ainult Rothfussist), on sellised lahjad lurrid 20.saj. lõpu-21.saj. alguse autoritelt (inimesed kirjutavad, sest on tahtmist ja on olemas turg, kus nende tooteid tarbitakse). Võrdlus on kui kärbsepaber, kõigest hoolimata sunnid end teksti läbi lugema. Ma ei väida, et Tolkien on jumal või mõõdupuu, ta on lihtsalt kamakas, mis ei sobitu hästi tavapärase muinasulmelugude massiga.

Kaks väikest tähelepanekut, Kvothe näeb kord unes Stonehenge'i (lk 151), ja väitleb vabavärsi teemal (lk 330).
Loodetavasti järgmised osad annavad võimaluse paremaks arvamiseks.
(Tuleb välja, et avaldati pool esimesest raamatust...)

baas

Okakura Kakuzo – Teeraamat (2003)

“Tänapäeva kunst on see, mis tõesti meile kuulub: see on meie eneste peegelpilt. Mõistes selle hukka, mõistame me hukka vaid iseendid. Me väidame, et tänapäeval puudub kunst – ja kes on selle eest vastutav? Tõepoolest on häbiasi, et hoolimata kõigist neist möödunule pühendatud kiidukõnedest pöörame me niivõrd vähe tähelepanu meie endi võimalustele. Ponnistavad kunstnikud, väsinud hinged, kes viibivad külmas põlastuse varjus! Mis inspiratsiooni me pakume neile oma enesekesksel sajandil? Minevik võib haletsusega vaadata meie tsivilisatsiooni vaesusele; tulevik naerab meie kunsti viljatuse üle. Me oleme hävitamas elu ilu.” (lk 71-72)

“Kunstis ilmneb sellesama põhimõtte olulisus vihje väärtustamises. Jättes midagi välja ütlemata, antakse kunstinautijale võimalus täiendada ideed ning sel viisil köidab suurepärane meistriteos sinu tähelepanu seni, kuni sulle tundub, et sa saad tegelikult osaks sellest. Tühjus on siin selleks, et sa siseneksid sellesse ning täidaksid selle üleni oma esteetiliste tunnetega.” (lk 42)
Nõukogude Eestis polnud väike kirjandus (Krull), vaid oli hoopis eesti mekiga taoistlik kirjandus.

“Vahepeal aga võtkem lonksuke teed. Õhtune kuma muudab bambused säravaks, purskkaevud pulbitsevad rõõmsalt, mändide kahinat on kuulda meie teekatlast. Unistagem kaduvast ja viivitagem hetke selles kaunis asjade mõttetuses.” (lk 23)

“Kastrul laseb kenasti laulu, sest selle põhjas olevad rauatükid on sinna asetatud nii, et kuuldavale tuua erilist meloodiat, milles võib kuulda pilvede poolt summutatud kose kaja, vastu kaljusid pekslevat kauget merd, läbi bambusemetsa sööstvat vihmatormi või mõnel kaugel künkal ohkavaid mände.” (lk 55)

--

Kirjanduse aastapreemiad 2008


Ilukirjanduslik proosa

• Laureaat: Mari Saat, «Lasnamäe lunastaja»
• Nominendid
Tiit Aleksejev, «Palveränd»
Andrei Hvostov, «Võõrad lood»
Peeter Sauter, «Beibi bluu»
Elo Viiding, «Püha maama»

Luule
• Laureaat Maarja Kangro, «Heureka»
• Nominendid
Andres Ehin, «Udusulistaja: luulet 2004–2007»
Fs, «Alasti ja elus»
Kalju Kruusa, «Pilvedgi mindgi liigutavadgi»
Jürgen Rooste, «Tavaline eesti idioot ja teisi pikemaid poeese 1999–2007»

Esseistika
• Laureaat Hellar Grabbi, «Vabariigi laps»
• Nominendid
Valdur Mikita, «Metsik lingvistika»
Hando Runnel, «Väravahingede kriiksumist kuulnud»
Anu Saluäär, «Põhjamaadest ja Eestist»
Leelo Tungal, «Seltsimees laps ja suured inimesed»

Näitekirjandus
• Laureaat Peeter Sauter, «Keldris»
• Nominendid
Erki Aule, Enn Vetemaa, Merle Karusoo, «Sigma Tau – C705»
Maimu Berg, «Euroopasse! Euroopasse!»
Andrus Kivirähk, «Keiserlik kokk»
Madis Kõiv, «Lõputu kohvijoomine»

Vabaauhind
• Laureaat Margus Laidre, «Dorpat 1558–1708»
• Nominendid
Eesti kirjandus paguluses XX sajandil
Merle Karusoo, «Kui ruumid on täis»
Mihkel Raud, «Musta pori näkku»
Elin Toona, «Ella»
Lauri Vaska, «Neljakümnenda must suvi ja sealt edasi»

Ilukirjanduslik tõlge eesti keelest võõrkeelde
• Laureaat Irja Grönholm – Eeva Pargi «Lõks lõpmatuses» saksa keeles
• Nominendid
Valeri Aliko – Viivi Luige «Seitsmes rahukevad» mäemari keeles
Ųyvind Rangųy – Eeva Pargi «Lõks lõpmatuses» norra keeles

Ilukirjanduslik tõlge võõrkeelest eesti keelde
• Laureaat Kersti Unt – William Faulkneri «Absalom, Absalom!» ja Cormac McCarthy «Tee» inglise keelest
• Nominendid
Maiga Varik – Milorad Pavići «Tuule sisemine pool ehk romaan Herost ja Leandrosest» serbia keelest
Riina Jesmin – Iris Murdochi «Punane ja roheline» inglise keelest
Elvi Lumet – Anne Birkefeldt Ragde «Berliini paplid» ja Anne Birkefeldt Ragde «Erakvähid» norra keelest
Hendrik Lindepuu – Wisława Szymborska «Oma aja lapsed» ja Zbigniew Herberti «Valitud luuletused» poola keelest
Indrek Koff – Michel Houellebecqi «Elementaarosakesed» prantsuse keelest

Lastekirjandus
• Laureaat Piret Raud, «Printsess Luluu ja härra Kere»
• Nominendid
Aino Pervik, «Presidendilood»
Kerttu Soans, «Külaline vannis»
Kätlin Vainola, «Mia, Konrad ja avanevad uksed»
Kristiina Kass, «Petra lood»
Wimberg, «Härra Padakonn»

Venekeelse autori kirjandusauhind
• Laureaadid Tatjana Kašneva, «Zemnaja korotka naša pamjat...» ja Josef Katz, «Starõi Tallinn: tšetõre vremeni goda»
• Nominendid:
Georgi Kirillov, viimaste aastate poeetiline looming
Gohar Markosjan-Käsper, «Tšetvjortaja betõ»
Andrei Ivanov, «Moi datskij djadjuška»

Artikliauhind
• Laureaat Aivar Põldvee, «Lihtsate eestlaste ebausukombed» ja «Johann Wolfgang Boecleri tagasitulek». Lisandusi kiriku, kirjanduse ja kommete ajaloole

http://www.postimees.ee/?id=94175

Bill Bryson – Kõiksuse lühiajalugu (2006)

“Sukeldumist jäljendava katse ajal sai Haldane'i naine kord kolmteist minutit kestnud krambid. Kui ta lõppeks enam põrandal ei viselnud, upitati ta jalule ja saadeti koju lõunat valmistama.” (lk 246) 

“Näiteks oli Broomil kombeks sooja ilmaga, mida tuli sageli ette, oma välitöid ihualasti teha. Oli veel teada, et ta teeb kahtlasi anatoomilisi katseid oma vaesemate ning järeleandlikumate patsientidega. Tihti surid patsiendid tema käes, ja siis tavatses ta matta nende korjuseid oma aeda, et neid sealt hiljem üles kaevata ja uuringuid jätkata.” (lk 422)

Igati huvitav raamat. Maa ja inimese ajalugu kokkusurutud pea 450 lk tõlketeosesse on kindlasti saavutus. Teksti iseloomustab ühelt poolt laadna, ameerikalik hoiak (a la issand küll, ongi olemas Õistaimede Komitee (lk 353)) ja teisalt tõsine või aukartusttundev suhtumine käsitletavasse ainesesse – teaduslooline ülevaade olulisest Maas ja elu mitmekesisuses. Teaduse inimlikustamine tavalugejatele (aga eks raamatutegi lugemine on anomaalia), aegajalt teaduses esinev juhuslikkus – miks näiteks püüti modelleerida meteoriidi langemist hotellitoas kuulikestega kaerajahu pommitades, mitte laboris (lk 197)? Tõlkele annab kahtlemata huvitava lisaväärtuse Brysoni teksti natuke irooniliselt, vahel üleolevaltki kommenteerivad eestikeelse tõlke toimetajad. Ühesõnaga, nalja nabani.

Natuke ettevaatlikuks teeb autori sõltuvus intervjueeritavatest teadlastest ja teadusloolastest, nende arvamuste seadmine nüüdisaja “lõplikuks tõeks” (sest paratamatult on võimalik, et teadmised täienevad või muutuvad), ent on selge, et millelegi tuleb toetuda nii erinevate valdkondade arusaadavaks tegemisel. Aga ikkagi, tuleb meeles pidada, et siin esitatu on ühe kildkonna arvamus (muidugi võin nii väites lihtlabaselt eksida).
Tõlkijalt igatahes supertöö.

“Viis miljonit aastat tagasi tõusis merest Panama, sulgedes Põhja- ja Lõuna-Ameerika vahelise väina, katkestades Vaikse ja Atlandi ookeani vahelised soojad hoovused ja muutes sademete hulka vähemalt poolel maakerast. Seetõttu kuivenes Aafrika, kihutades ahvid puu otsast alla otsima uusi eluvõimalusi tekkivaid savannides.” (lk 413)

Tiit Kändler

Eduard Leppik – Väikese Maarja vandrid (2005)

Lugu 1971.a. kevadsuvest, kui Väike-Maarja õpilased korraldasid kodu-uurimusliku rännaku kodukandi ümbruses. Kaheksa 10.klassi õpilast ning neid juhendav-abistav meesõpetaja, kes tagantjärgi sellest loo kokku kirjutanud (umbes nagu ekspeditsioonipäevik). Leppik otsustas seda lugu esitada vanamoodsas keeleviisis – et noorematel lugejatel ikka huvitavam-naljakam oleks. Ühtlasi otsitakse retkel vahel abi “Matkatarkuste taskuraamatust”, püüdes aegajalt selle juhiste järgi käituda (eessõnas autor suisa rõhutab, et käesolev pole pila selle taskuraamatu üle).

Vihik moodustab omamoodi olustikulise pildi 70ndate kevadsuvisest eluolust maal – on nii lahkeid taluinimesi kui ka lällavaid ja ahistavaid joodikuid, autor on korra lausa ühiskonnakriitiline: “Ainult inimeste seast putkamine võib nüüdsel ajal krussis erkudele kosutust saada, tõdesime teel oma viise ja mõtteid veeretades. Ja tõesti – vist just sellepärast on teiste juurest äraminemine, teistest eraldumine meie päevil selletabase ennenägemata ulatuse võtnud: küll sõidetakse kuhugi rannamajakesse, laanekurusse soome sauna või sussitatakse oma eluaseme keldrisse ehitatud kerist, küll ronitakse mäe peale vanasse veskisse, mis on kaasaegase sisu saanud, küll paetakse kodukandi lähimasse võsatukka grüünesse, minnakse mõne vaikse veekogu äärde õngitsema ja kalaleent keetma, aetakse püssiga vaest jänesejuntsut taga või roidetakse mööda kõnnumaid, olgu siis kas lähemal või hoopiski kaugel, nagu meie seda paraviisi tegime. Ja et inimene on oma olemuselt karielajas, siis võetakse ka paar mõttekaaslast kampa või pistetakse pudel põue, tihti samaaegselt nii seda kui teist. Muidugi selle mõttega, et hulkadest eraldumine huvitavam ja elamuslikum tuleks. Inimene, see Homo sapiens, on saanud teadusemeestelt – aga eks needki ole ainult inimesed – endale liiginimeks sapiens, mis peaks tarkusele, mõistlikkusele ja arukusele vihjama, aga ometi ei oska see sapiens tavaliselt oma äraolemisaja sisustamiseks muud targemat ega tõsisemat välja mõtelda kui pudelite tühjendamist.” (lk 17-18)

Autor on ehk mõelnud seda raamatut tänapäeva kooliõpilastele ja kodukandi inimestele lugemiseks ja huviäratuseks, juttu on nii Kalevipojast kui ka kohapärimusest. Keegi asjasthuvitatu võiks Leppiku ja neidude jälgedes samasuguse rännaku teha, kohanimede järgi võiks see mõnus olla.

Ahjaa, aidake autoril fotoaparaat tagasi saada: “Seda tarka tükki endale eeskujuks seades pööran mina nüüd, oh armas lugeja, palvega sinu hää südame poole, et kui sa kuskil kedagi päevapildi aparaadiga ZORKI-6 nägema juhtud, millel number 610054429 on ja mille objektiivi peal I-50 m 6180461 seisab, siis tea, et see mitte selle nurjatu inimese oma ep ole, vaid Väikese Maarja kooli vandrite Eduard Leppikule kuulub, kes ülemal märgitud numbritega riista kurjategija käest ära võtta ning selle seaduselisele omanikule lahkesti tagasi toimetada palub.” (lk 15)

artikkel

Vadim Želnin – Läbi aastaaegade (1985)

Raamatu vastu tärkas huvi peale Rohelises Väravas loetut, seega sai loetud, mõnusalt selgelt esitatud arusaamad looduses toimuvast.

“Üldiselt on aga nõnda, et mida varem teatav linnuliik tuleb, seda hiljem ta meilt lahkub, näiteks kiivitajad, kuldnokad, lõokesed, musträstad ja teised rästaliigid. Mida hiljem linnud saabuvad, seda varem nad meilt lahkuvad (kägu, ööbik, rukkirääk). Linnud jõuavad pärale siis, kui munemisaeg on käes. Igal linnuliigil on erinev ja selle määrab valguspäeva pikkus.” (lk 20)

“Nii et valguspäeva pikkus ning päevaste õhutemperatuuride summa 1.aprillist taime õitsemiseni on väga erinevad ja ei ole tõenäoliselt määravad tegurid taime õitsema hakkamisel. On veel üks väga huvitav asjaolu: öökülmad ja varahommikused miinustemperatuurid ei pidurda kuidagi õitsemisperioodi algust.” (lk 26)

“Et liha säiliks värskena, ei surma rebane oma saaki päriselt, vaid hammustab selle lihased sedavõrd läbi, et loom liikuda ei saa, ja matab ta siis maha. Olen kahel korral sattunud kartulipõllul rebase poolsurnud “saagile” - esimesel korral oli see kana, teine kord kukk. Muld oli vagudelt ohvritele peale kraabitud, ainult pead ja sabad paistsid välja. Julm tegu.” (lk 35-36)

“Seal, kus on kiskja elukoht, võivad kõik taimtoidulised loomad end julgelt tunda, sest kiskjad neid ei puutu. Harilikult on nii, et kiskja oma pesa lähedalt ei murra, ükskõik kui verejanuline ta muidu ka poleks. Seda teades võib alati üles leida rebase või kotka kodu.” (lk 37)

“Ma mäletan üht üliõpilast-filosoofi, kes oli lapsest saadik linnas elanud ja ei teadnud jahist midagi. Kord sõitsime temaga rongis. Ta vaatas aknast välja, oli talv ja lumi maas. Äkki hakkas üliõpilane värisema, vaatas pingsalt ühes suunas ja ta nägugi oli moondunud. Mis juhtus? Ta nägi jänest. Kulus tükk aega, enne kui ta rahunes. Siis ta rääkis, et oli tahtmine loom kinni püüda ja tappa. Niisugune kirg, jahikirg, sündis haruldaselt rahulikus, flegmaatilises inimeses, kes peale raamatutes tuhnimise ja õppimise muud peaaegu ei teinud ega tahtnudki teha.” (lk 43)

“1. Keskmiselt pehmele talvele järgneb loodetavasti jahe suvi.
2.Väga pehmele talvele järgneb soe suvi.
3.Keskmiselt külmale talvele järgneb jahe suvi.
4.Väga külmale talvele järgneb väga jahe suvi.
5.Keskmiselt soojale suvele järgneb keskmiselt soe talv.
6.Väga soojale suvele järgneb külm talv.” (lk 50)

“Igatahes enne sajust ja vilu perioodi on kaladel, eriti taimtoidulistel, kõhukoopa ja sisikonna veresoontes veresisaldus suurem. Lõhkilõigatud kala on päris punase sisikonnaga. Enne kuiva perioodi saabumist sisaldavad veresooned tunduvalt vähem verd kui muul ajal.” (lk 60)

“Tegelikult on nii, et kui lõokesed ja mõned teised linnuliigid tulevad enne suurt sula (ükskõik, kas sula on varajane või hiline), siis kevad on pikk ja jahe. Kui aga lindude tulek langeb kevadise suure sula ajale või jääb peale seda, siis on kevad kiire ja soe. See võib tunduda imelikuna, kuid on siiski nii.” (lk 66-67)

“Kui kevadel kägu kukkuma hakkab, on loota, et umbes kümne päeva pärast või veidi hiljem puhkeb õitsele võilill ja 15-20 päeva pärast toomingas. Toominga õitsemise ajal on optimaalne teravilja külviaeg. Seetõttu peaks käo tulekut jälgima põllumehed.” (lk 76)

Jakob Kõrv - Kindel eesmärk (1889)

"Midagi pole ilmas kardetawam, kui see, et keegi ennast tujust ja kergest meelest wõita laseb. Häda sellele, kes wastu ei jõua seista! (lk 251)"

Tänapäine lugeja, kelle kätte satub enam kui saja aasta vanune gootikirjaline tekst, ei saa lugedes jääda sisu tasemele, mööduda keele võlust, jätta märkamata vanaaegse keele ja kirja kasutust ning võrdlemata kaasaegse keelekasutuse ja grammatikareeglitega, alates kirjavahemärkidest, lõpetades sõnade tähenduse muutumisest, mistõttu sellisest – käesolevast – teosest rääkides on sisust ehk isegi huvitavam ja tähelepanuväärsem keeleline tase.

Aga ikkagi natuke sisust. See on raamat talupoja ja mõisniku suhetest. Peategelane on mees nimega Tõnu Konrat (kusjuures, autor Kõrv pole vist päris kindel, millist kirjapilti kasutada - vahel Konrat, siis Kondrat, aga ka Kondrad), kes eesti mõisniku juurest põgenemise järel jõuab elama Riiga, tubli töömehena saab seal rikkaks härraks, kel ka poeg sünnib, eaka ja rikkana, 50ndates eluaastates naaseb Tõnu tagasi Eestimaale, lapsepõlvepaika Alatskivi lähedale mõisamaadele, tänu juhuste kokkulangevusele ostab kättemaksunaudinguga endise mõisniku maad, ning paneb oma poja (mõelge vaid, lihtsa eesti talupoja poja!) mõisniku tütre abikaasaks (""Paruni herra! mis oleks Teie isa mõtelnud, kui keegi temale peale selle, kui ta mulle seda weikest karistust andis, oleks ütelnud, et minu poeg ühel päewal tema pojatütre wõtma saaks?” (lk 165)"). Teose edenedes muutub peategelaseks Tõnu poeg Johannes, andekas, haritud ning sümpaatne noorsand. Raamatus leidub kirgi, hingepiina, valestimõistmisi, ja möödarääkimisi, lõpus loomulikult puhast headust, üllast leppimist ning tõelist armastust.

„Kindel eesmärk" ei hiilga küll psühholoogilise süvaanalüüsiga, kuid on siiski oodatust keerukam ning mitmetahulisem. Pille-Riin Larm on kirjutanud: "Kõrvi algupäraseks ilukirjanduslikuks peateoseks on jutustus „Kindel eesmärk”, mis hakkas ilmuma /…/ esmalt järjejutuna (1888). Teoses kujutatakse kärneripoisi teed miljonäriks, stiililt ja sisult jääb teos vähenõudlikuks.” Võimalik, et siinkirjutajagi ootused olid liiga madalad, kuid meeldiva üllatusena ilmnes, et lisaks mustale ja valgele hea-halva vastandusele leidub siin ka keerukamaid karakteriseeringuid. Jakob Kõrv oli aga kahtlemata hea jutustaja, kes ei peljanud aeg-ajalt ka põnevaid moraali- ja tarkusesõnu vahele pikkida. Näituseks: "Kenad naised on kõik edewad ja tahawad kõikide meeste meele pärast olla." (lk 214) ja "Kõige paremadgi naised pole muud, kui piinajad waimud meeste kaela peal. Kõige mõistlikumatelgi on ikka oma osa narritempusi. (lk 215) " Dialoogideski esineb aeg-ajalt üllatavat teravust, irooniat ning mitmeplaanilisust, mis muudab raamatu eeldatust märksa mitmeplaanilisemaks.

Nii nagu on segadus peategelase nime kirjutuslaadis (Konrad, Konrat, Kondrat), on põnev näha keelekasutuses ka teisi ebajärjepidevusi, näiteks märgatava reeglistikuta mitmes variandis esinevad sõnad: parun ja paron, ("Mull on hea meel, Teid tundma saada, härra Kondrat,” ütles paron, eht mõisniku wiisil uhkeste teretades. „See on küll aga wana tutwuse uuendamine, paruni herra,” ütles Kondrat ja kumardas parajaste. (lk 64-65)" "Temal oli üks tuttaw sõnade register peas, ja neid rääkis ta nõnda, et igaüts arvama pidi: see parun on uuema aja laps.” (lk 65)). Taolise ebapüsivuse põhjuseks võiks muidugi arvata, et kirjanik Kõrv erinevad lõigud erinevatel päevadel kirjutanud on ning eesti kirjapildi grammatika tolleaegne vähene raamistatus ja reeglistatus ei andnud pidepunkte, mille toel eelnevalt kirjutatut mäletada. Sellegipoolest on üle mõistuse veider näha taolist anarhiat sõnakasutuses.

Loomulikult on vanemate tekstide puhul silmatorkav ka võõrsõnade kirjapilt, nagu ka veel 20. sajandi alguse tekstides, ilmnevad needki ebakindlal ja eesti keele kõlale ja (praegusele) grammatikale mitte vastavas vormis, nt olivipuud, advokat, prohvessor, politika (aga kõne all olevas teoses ka: "poliitika").

Siinkirjutaja üks lemmikuid on kirjapilt: sõnad mul, sul, tal on vanas kirjakeeles mull, sull, tall. Hhuvitav, millal võetigi vastu keeleseadus, mis kirjakeeles talle ja tema, mulli ja minu, eristas.

Võrreldes tänapäevasega on 19. sajandi tekst siiram, ausam, puhtam, naiivsem ja lapselikum. Enamus praegusaegseid eestlasi kõneleb kirjakeelt (ja samas - interneti kasutusest tulenevalt on jällegi märgatav kõnekeele mõju kirjakeelele). Tolleaegne kirjutatud keel juhindus mitte niivõrd ettekirjutatud reeglitest, kui keeletajust ning -tundest. Grammatikareeglitega vägistamata esinevad (pealtnäha) suvaliselt mõlemad sõnakujud "nüüd" ja “nüid", "peaks" ja "piaks", "healel" ja "häälel", "rõõmus" ja "rõemus". Ka kasutatakse nime Peterburi, siis jälle Peeterburi.

Loomulikult erinevad ka kokku-lahkukirjutamisreeglid, (nt “liht teenistuses”).

Põnevaid sõnu leiab muidugi ka, nt "valvaka-juusteline mees", tõeline kaunissõna : "kapstas" (ehk "kapsas").

Veel grammatika-alaseid tähelepanekuid: vähene osastava käände kasutatavus, selle asemel omastav. Kõik riikide jm kohanimedega seotud sõnad on kirjutatud suure tähega: Eestlane, Riialane, Venekeel, Saksakeel (üks sõna!). Komakasutuse kohapealt tundub asi olevat üsna juhuslik. Samuti on arusaaamtused –gi ja –ki liite kasutamises. Kõla järgi? Nt millesgi, misgi, oleksgi, aastatgi, minutitgi, vähematgi, aga ka vähematki, sõnakestki, tuleleegistki, sügavusestki.
Käesoleva teksti lõpetuseks aga mõned tarkuselaused ja muidutsitaadid.

* "Maailm on niisugune, et arwaste keegi parun ehk kuningasgi võiks kiita, et ta kunagi mõnd kärbest weini klaasist ehk palja Jumala weega alla poleks joonud. Kui suutäis hea ja kärbes mitte liig tugew pole — joodagu rahuga. (150)"

* "Johannes armastas — ja armastus ei tunne mingisugust mõisturikast harutust. Armastus lubab asju käända ja wäända — tema wald on: riimita laul. (144)"

* "Päewade ja raha raiskamise haigusel on just seesamasugune wiis, nagu wiinajoomise haigusel: sagedaste kisub ta pööraja jälle tagasi oma küisi ja sagedaste weel hullemine, kui enne. Ainult see on mees, kes täieste seda nõrkust wõidab — ka neid mehi on. (lk 88)"

* "Pentsikas mood, see pagana suitsetamine. Need sigarid maksawad läbistiku kümme kopikat tükk. Kümne minuti pärast on Sul kümme kopikat suitsus wastu taewast lastud. Kas see küll mitte üks weider wärk ei ole?" (lk 118)

Kätlin Padesaar – Veel üks paradiis (2008)

“Tüdruk mõtles, kas Oliver ei tahaks kunagi teles töötada: uudiseid lugeda või mõnda saadet juhtida? Ta sobiks väga hästi saatejuhiks. Tema keha oli treenitud ning talle meeldis ujuda. Poiss oli hea ujuja.” (lk 34-35)

Raamatut alustades tekkis mulje nagu loeks vampiiritapja Buffy sarnast noorteseriaali – ameerika keskkoolinoored ja nende pinev kodu- ja koolielu; aegajalt vilksatab tekstis midagi müstilist (nt Vorlacki needus). Mõni sõidab Corvette'ga ja mõned osalevad jalgpallivõistkonnas, noormeestel on heal juhul bradpitilik välimus. Põhimõtteliselt võiks olla tegemist kasvõi tõlketeosega – peale autori ja mõne tegelase nime ei ole mingit seost Eestiga. Mis ei tähenda, et iga eestlase kirjutatud tekst peaks olema eestilik vms – lihtsalt sel klišeelikul tekstil puudub omapära, ta kopeerib eeskujusid. Seda võiks nimetada lihtilukirjanduseks. Milles peitub oma võlu ja valu.

“Kahju, et ta oma elu suitsetamisega ära rikub. See oli armas, kui ta ütles, et suitsetamise asemel võib ta mind suudelda.” (lk 60)

Võlu ja valu peitub selles, et selline lihtilukirjanduslikkus muutub mingil hetkel kohutavalt naljakaks. Teemad võivad siin teoses olla igati tõsised – nt koduvägivald või isa otsimine – aga seda ümbritsev muu seebiooperlik tegevus tõstab käesoleva teose küll eesti campi kullafondi. Peategelane Elise võib sattuda kasvõi autoõnnetusse, aga viis kuidas seda muu tekstisousti sees esitatakse, on lihtsalt naljakamast naljakam. Ning teose šokeerivalt veider lõpp on juba otsene noatorge lugeja kõhulihastesse.

“Tüdruk ei teadnud ühtegi inimest, kellele meeldiks haiglas aega veeta, eriti veel haiglavoodis televiisorist ainult kolme erinevat kanalit klõpsides.” (lk 101)

Niisiis, vampiiritapja Tuhkatriinu (lk 90) ja Raul Angelose seiklused, kohustuslik eesti veidra huumori austajatele.

Kärolyni sisukokkuvõte
yuki lugemispäevik

---

Vaapo Vaher (Looming 2009/3)
Kätlin Padesaare raamatukese „Veel üks paradiis” tunneteookeanis pole mina, patune, vääriline ega suutlik siuglema.

Vladimir Wiedemann – Maagide kool (2008)

Viimase aja kõmulisim raamat on tõesti lugemist väärt. Üks väga huvitav tahk Nõukogude Eesti eluolust, mis senini tuttav vaid siseringi inimestele. Nõukogude Eesti elu nähtuna sisserändanu silmade läbi on laiemale lugejaskonnale vast eelkõige lühidalt tuttav Sergei Dovlatovi mõne teose abil. Aga nüüd on lisandunud pea 190 lehekülge pooleldi uskumatut ja pöörast teksti (lisaks vinged fotod ja veidrad pildiallkirjad). Ja ausalt öeldes on siin mõttetu eristada eestlaste ja sisserännanute kogukondi, need on siin üpriski internatsionaalselt lõimunud.

“Nimelt sattusid Kunja ja Pepi juba kohe peale “lendu” minekut mingitel madalamatel tasanditel n-ö astraalsete mentide otsa, kes seda piirkonda kutsumata külaliste eest valvasid ja need omakorda kutsusid telepaatilisel teel välja juba reaalsed võmmid, kes ühtäkki ei tea kust meie pingi ette siginesid. Võmmid olid neljakesi.” (lk 30) – ei ütle, mis edasi sai.

Kui antud teost käsitleda kui ilukirjandust, siis see oleks nagu Venedikt Jerofejevi seiklused 1970ndate Nõukogude Eesti tingimustes – ehk siis mõningased lääne mõjud + eestilikud mõjud + nõukogude reaalsus + vürtsiks oriendi mõjud.

Kuidas sigasid rongiga edasi toimetada:
“Rongisaatur võtab endale reisile kaasa kümmekond pudelit valget viina.
Seejärel paneb ta sigadele ette maksimaalse koguse jõusöödast körti ja valab selle sekka kogu viinatagavara. Pärast seda ronib ta juba esimeses jaamas maha, paneb vaguni kõvasti kinni ja läheb rahumeeli koju tagasi.
End sellist spiritualiseeritud lobi täis vitsutanud sead vajuvad varsti ära ja magavad väga kaua. Ükskord üles ärganud, trügivad nad muidugi kohe künade juurde ja lülivad taas end välja. Ja nii kestabki see terve reisi aja. Siga magab, komandeering jookseb. Loomasaatur, olles vaguni saabumise aja sihtpunkti enam-vähem välja selgitanud, sõidab sinna kas tavalise reisirongi või lausa lennukiga, võtab oma hoolealused vastu ja annab vastuvõtjaile üle. Tõsi, sead jõuavad kohale küllaltki vaevatud olekus, vaat et füüsilise kollapsi piiril (närvide omast rääkimata). Kuid need on juba tootmiskaod ja käivad asja juurde.” (lk 154)

Igatahes, linkidest saab palju huvitavat lugeda raamatu kohta, mul pole mõtet korrata neis kirjutatut.

rada7 vestluses osaleb raamatu toimetaja
metroo
vaimumaailm
exloikam
sirp
epl
trash can dance
sirp matsin
sirp jõgeva
trakyllmaprokrastineerinj2lle

Merilin Seppard - Saskia maailm (2008)

“Kas on Gen pereeluks valmis? Ta teab, et kunagi see nagunii juhtuma peab ja juhtubki, aga praegu? Kas on juba õige aeg? Ta ei kahtlegi, et armastab Saskiat, kuid mida suudab ta naisele pakkuda? Kuhu ta Saskia elama viib? Gen elab isegi alles vanemate juures. Tal ei ole sellist raha, et kohe elamispinna osta saaks, ja edasi – kas ta üldse suudab oma naist üleval pidada? Tema eest hoolitseda nii, nagu vaja? Kas ta suudab rahuldada naise kõiki vajadusi? On ta küllalt mees, et armastatud naisega temaga voodis hea oleks?” (lk 51-52)

“Tema ees istub naine, keda ta kogu südamest armastab ning ta teeb kõik, et sellel naisel oleks hea. Gen ei suudaks endale kunagi andestada, kui laseks Saskial endal käest libiseda. Jälle minna lasta, nagu ta seda kooli ajal teinud oli. Mees teab, et järjekordne kaotus ühe ja sama naise pärast oleks liialt valus, et seda veelkord läbi elada. Ta on juba otsustanud – ta tahab seda naist. Ka tema suurimaks sooviks on jagada Saskiaga ühist kodu ja kasvatada koos ühiseid lapsi. Kui see just nüüd tulema peab, siis tulgu! Pole siin midagi karta ja pabistada, sest ükskord tuleb see nagunii, arvab Gen. Kuid kuidas seda Saskiale öelda? Ei saa ju ometigi kohe rõõmust ogaraks minna ning hüüda: jaa, just seda ma tahangi. Ta peab jääma diskreetseks, näima tugev. Gen on ju ikkagi mees, ja mehed nii ei käituks. Nad on terasemad, kui naised iial arvata võiks.” (lk 52-53) – nii arvab autor, et 19-aastane noormees võiks täiskasvanalikult arutleda. Kivi kotti.

Siivas noorteraamat, sobiks rahvuspatriootiliseks koolilugemiseks – pole seksi, narkotsi ega vägivalda. Noor naine unistab perekonnast – Eesti riigi unistus pisikeste eestlaste juurdekasvust.

Omamoodi huvitav on lugeda 19-aastase tänapäeva Kadri maailmavalust ja armastusevajadusest – kui mööduv see kõik on. Tulevad järgmised valud ja vajadused, mis toovad varasemat meenutades vaid nostalgilise naeratuse suule. Ei julge arvata kui vana või noor raamatu autor võib olla. Igatahes on võileiva koefitsent nullis.

Raamatu pea olematu kujundus (v.a. campilik esikaas) ja anonüümne autorsus on igati plussiks – pole lugemist suunavaid faktoreid, saab vaid puhast teksti lugeda. Ilma irooniata – see on hea.

“Ta pole veel märganud, et Gen oma kohustusi tõsiselt ei võtaks või neile käega lööks. Ei, mees on täpne ja kohusetruu. Saskia naeratab endamisi õnnelikult, sest ta teab, et kuidas mees suhtub oma kohustustesse, nii suhtub ta ka kõigisse oma suhetesse ja elusse üldse.” (lk 59)

Aleksander Müller – Sokk bordellis ja teisi karupunne (2008)

Kapseldunud, hermeetilised lühijutud, mis ehk kõnetavad Mülleri talendi austajaid. Deliirsed omamütoloogilised lühijutud või laastud, killud nõukaajast ja nüüdsest Tartust ning selle elanikest, samuti anekdootlikuvõitu töötlused erinevate suurmeeste juhtumistest ja muidu suurtest narratiividest. Igal laastul on omamoodi õpetlik ivake Mülleri poolt.

Miks see välja anti, kes teab. Ju koostajad tahtsid kirjandusmaastikku värvikamaks teha. Ehk aastate pärast räägitakse mõndades ringkondades sellest kui kultuslikust teosest. Ei oskagi midagi muud kirjutada.

Ari Lanto – Itta armunud (2006)

“ “Mida temasugune küll minus leiab?”
“Võib-olla seda, mida tüdrukutes üha vähemaks jääb...”
“Jah? Ja mis see võiks olla?”
“Pakuks, et lihtsus, loomulikkus, sinu optimistlik ellusuhtumine... Ehk mängivad siin mingit rolli ka sinu moraalsed hoiakud...”” (lk 167-168)

Raamat teoloogiaüliõpilase Hanna armumisest Baltimaadest reisijuhti kirjutavast jaapanlasse Ichirosse. Tegevustik toimub Tartus, ehk nii millalgi sajandivahetuse paiku, äratuntav on nii Emajõeäärne, Toomemägi kui ka endine Wilde kohvik. Ringi sõidavad kollased lõõtsbussid ja muusikat lindistatakse kassetidele.

Hanna on määratlemata vanuses naisterahvas, ehk nii 25-45-aastane. Aga vähemalt on ta võrdlemisi nooruslik. Teisedki tegelased pole hiljuti keskkoolist vabanenud noored, vaid pigem küllaltki elukogenud, hmm, üliõpilased. Meeste ja naiste vahelised suhted on kammitsetud ja hingestatud; veel “hullemaks” läheb kui toimub Hanna ja Ichiro teineteise vastu huvi tärkamine (raamatu tutvustus nimetab seda zenilikuks). See on õrn ja delikaatne armumiselugu, puhas õhkav piinlemine. Mõnes mõttes tuletab see meelde seda, kuidas mees või naine toodab erootikat, kui käegakatsutav või paljulubav see vastavalt on.

Tekst on justkui keskealise või vanema kirjutatu, rahulik veeremine või voolamine; vanamoeline, korralik keelekasutus. Algul see mõjus ebausutavalt, aga sellega harjub. Võibolla imiteerib see (ala)teadlikult idamaist kirjutamist. Aegajalt on autor kirjutanud mõneti tekstiga mitte just haakuvaid lõike (nt öise sääse tapmine lk 195-196), mis on toredad ja värskendavad.

Peaks vist blogi jaoks tekitama eraldi märksõna - “võileibade söömine külaskäigul”. Kas on tõesti olemas sellist maailma, kus noormehe või neiu külaskäikudel kellegi kodusse valmistab neiu noormehele võileibu? Jumala eest, ma tahan viibida sellises võimalikus maailmas. Millegipärast on selline situatsioon just iseloomulik naiskirjanikele, kes kirjeldavad noorte inimeste sotsiaalset suhtlemist. Veider ja huvitav.
Aga Ichiro tegi Hannale vastavas olukorras hoopiski jaapani omletti. Välismaalane, raisk.

intervjuu

arvustus

Michael Gordon, Bernard Trainor – COBRA II. Iraagi sõda ja okupatsioon (2008)

Raamat nagu hullumeelsuse lähiajalugu. Selge, et siit raamatust ei saa lugeda absoluutset tõde või midagi sellist, ning eks alljärgnevad tsitaadidki ole sõltuvuses lugeja rikutusest. Hea, et autorid esitlevad oma uurimust liigsete emotsioonideta (näiteks ei torka silma hüüumärke vms) ja kommentaarideta.
Raamatu esimesi peatükke lugedes on tunne nagu loeks mõnd põnevikku – kas head kutid ikka jäävad peale, kas sõda jääb olemata. Tunne, nagu viibiks irratsionaalses maailmas.
Kui sõjaks valmistumise puhul võib tunda autorite mõningast kriitilisust, siis sõjategevuse rekonstruktrueerimise puhul ollakse kindlalt “omade” poolt (neist kirjeldustest oleks küllaga materjali seitsmekümneks hollywood filmiks). Autorite kriitiline hoiak taastub vallutamise järgset olukorda lahti kirjutades, eriti selgelt väljendub see epiloogis võrreldes varasema neutraalse tooniga.

Huvitav paralleel tekib Wesley Clarki “Tänapäeva sõda” raamatuga, samuti oleks soovituslik lugeda tundmatu iraaklanna “Bagdad põleb” raamatut või blogi.

Keegi anonüümne Clintoni abi:

“Kui mehed istusid maha suletud uste taha, ütles Clinton Bushile, et oli tähelepanelikult lugenud tema valimiskampaania avaldusi ja tal oli jäänud neist mulje, et Bushi kaks prioriteeti on Ühendriikide raketitõrjeprogramm ning Iraak. Bush vastas, et nii see on. Clinton soovitas teistsugust prioriteetide nimekirja, mille hulgas oleksid Al Qaeda, Lähis-Ida diplomaatia, Põhja-Korea, võidutuumarelvastumine Lõuna-Aasias ja alles seejärel Iraak. Bush ei vastanud selle peale midagi.” (lk 16)

“Laupäev, 11. mai 2002 /-/ On tähtis, instrueeris Bush, kujutada sissetungi kui Iraagi vabastamist. Tuleb välja töötada iraaklaste informeerimise vahendid, kus rõhutatakse, et Ühendriikide väed tungivad sisse selleks, et iraaklasi vabastada, et nende siht ei ole olla okupeerijad.” (lk 59)

“Ühendriigid nõudsid selget, ühegi kahtlusevarjuta tõestust massihävitusrelvade programmide lõpetatuse kohta. Bagdadi seisukohalt oleks selle nõude täitmine takistanud Saddami püüdlusi tõrjuda Iraani ja heidutada sõnakuulmisse šiiidid ning teised rühmad, kes võiksid hakata mässama.
Saddam pidas massihävitusrelvade puudumisest teavitamist riskantseks, alahinnates Ühendriikide ärevuse ohtlikkust. Tema kaastööliste väitel arvanud ta, et Ühendriigid ei ole Iraagile loomulik vastane. Ta ei näinud ühtki põhjust, miks ameeriklased peaksid Iraaki sisse tungima. Pealegi arvas ta, et ameeriklased ei ole valmis pidama suurte kaotustega sõda.” (lk 77-78)

“President ignoreeris riigidepartemangu teistsuguseid vaateid ja väitis kindlalt, et Iraak püüab soetada tuumarelva ja isegi mehitamata õhusõidukeid, mida saaks kasutada Ühendriikide ründamiseks merelt – väide, mille õhujõudude luureteenistus oli luurehinnangu salastatud versiooni joonealuses märkuses kahtluse alla seadnud.” (lk 151)

“Ühendriikide süüdistused, et Iraagil on massihävitusrelv, tekitasid mõnede Saddam Husseini abiliste hulgas suurt segadust. Sõjaväelased ei olnud teinud ettevalmistusi keemia- või biorelvade kasutuseks. Julgeolekutöötajad ei olnud teavitanud sõjaväe juhte keemiarelvasaadetistest. /-/ Iraagi sõjatööstust juhtinud Abd-at-Tawab Abdallah al-Mullah Huwaysh ei saanud aru, millest ameeriklased räägivad, ta ei teadnud, et Iraagil oleks mingisuguseid massihävitusrelvi, ja tema positsioon võimaldas tal teada väga paljut. Kuid Washingtoni sedavõrd veendunud korduvad süüdistused panid ta kahtlema, et ehk on Saddamil kõigest hoolimata olemas mingid salajased varud.” (lk 156-157)

“Ühendriikide luureanalüütikud olid teinud ränga vea Saddami uue kaitsestrateegia tõlgendamisel, oletades, et ringkaitse plaan, mis oli detsembris tekitanud vastumeelsust Iraagi kindralites, on keemia-, aga võibolla ka biorelva kasutamise kava Ühendriikide vägede vastu, kui need piiravad Iraagi pealinna ümber. Sel ajal kui Ühendriikide luurele valmistasid muret ringkaitseplaan, vabariiklik kaardivägi ja tema keelatud relvad, hinnati fedajeede võimalikku rolli vähetähtsaks ning jäeti üldse tähele panemata tõsiasi, et märtsis jaotati laiali tonnide kaupa relvi, mis paigutati lõunapoolsete linnade mošeedesse ja koolidesse. Neid relvi oli nii palju, et ühe Iraagi sõjaväejuhi sõnul peideti neid isegi peldikutesse.” (lk 158)

“Et saavutada Saddam Husseini režiimi kiire kokkuvarisemine ja ruttu Bagdadi liikuda, olid õhu- ja maismaakampaania kavandatud selliselt, et hävitada režiimi juhtimisvõime – see oli Franksi lubatud “vapustus ja õud”. Kuid sõjajärgse tegutsemise plaanide jaoks, mis eeldasid, et McKiernan kasutab Iraagi regulaararmeed, politseid ja riigiasutusi korra hoidmiseks, oli vajalik, et mingi osa juhtimisvõimest säiliks. Ühendriikidel ei olnud õieti midagi tagavaraks, kui peaks ilmnema, et iraaklased ei soovi neid ülesandeid täita või kui neid ei suudeta juhtida.” (lk 168-169)

Sõja seksika imidži müümine:

“[Rumsfeld] väitis, et Clintoni valitsuse sekkumine Kosovos ja Ühendriikide ning liitlaste rahuvalvevägede kauaaegne seal hoidmine on loonud “sõltumise kultuuri”, mille tõttu on Kosovo elanikel raske tõusta omile jalule. Afganistan seevastu on näide selle kohta, kuidas on õige teha. Bushi valitsus suutis vastu panna kiusatusele võtta ette laialdane riigiehitamise üritus või viia kohale arvukas rahuvalvevägi, selle asemel abistatakse afgaane, kes ehitavad oma maad ise üles. /-/ Kokkuvõttes, sõda paistis kui win-win, olukord, kus kõik osalised ainult võidavad midagi. Ühendriikidel oleks võimalus lüüa minema diktaator, käivitada Iraagis uus ajastu, muuta Lähis-Ida jõudude tasakaalu Ühendriikide kasuks ja saavutada seda kõike nii, et Ameerikal ei ole vaja ette võtta kulukat, vaevalist ega pikaaegset rahuvalvet ja riigiehitamist, nagu Clintoni valitsus oli teinud Bosnias ja Kosovos.” (lk 175-176)

“Nimelt soovivat USA president, et sõjaväelased edastaksid võimaluse korral kolme tüüpi uudiseid: teateid võidukate Ameerika vägede saabumist tervitavatest iraaklastest, liitlaste humanitaarabi saadetiste toimetamisest Iraagi elanikkonnale ja äsjaavastatud massihävitusrelvade arsenalidest. Valge Maja paistis olevat kindel oma ürituse õigsuses ja ühtlasi ka võidus. Bush oli veendunud, et tänulikud iraaklased ja leitud massihävitusrelvad annavad Valgele Majale arvukalt võimalusi sündmuste kohta suurepärast pildimaterjali edastada.” (lk 195-196)

“Rumsfeld aga oli samavõrd selgelt välja öelnud, et kui Saddami väed kiiresti alistatakse, võib ta mõned maaväe üksused saatmata jätta. Sellest ajast peale, kui talle selgitati Zinni tegevusplaani 1003-89, oli ta keskendunud pigem sõja võitmiseks vajalikule vägede hulgale kui rahu kindlustamiseks vajalikule võitlejate arvule. Juba enne sõja algust oli ta arutanud, kuidas loobuda üksustest, mida Saddami alistamiseks otseselt vaja ei lähe.” (lk 539)

“Tegelikult Rumsfeld ja Bremer pigem teravdasid julgeolekuprobleeme, mõlemad omal viisil. Rumsfeld piiras Ameerika sõdurite hulka Iraagis ning Bremer piiras iraaklastest koosnevate üksuste arvu, mida oleks sanud kohe rakendada. Need kaks otsust koos muutsid julgeolekuvaakumi palju suuremaks, kui see muidu oleks olnud.” (lk 568)

“Merejalaväe ohvitseridel ei õnnestunud Bremeriga kohtuda ning nad pidid leppima ühega tema asetäitjatest, kes asjalikult selgitas, et Bremer ei saa lubada olukorda, kus võitjaks võib osutuda vale kandidaat. Merejalaväelastel soovitati välja valida grupp iraaklasi, kelle peale nad võisid kindlad olla, ning lasta neil linnapea valida. Nii saaksid Ühendriigid kogu protsessi kontrollida. Merejalaväelastele see plaan ei meeldinud. Sugugi sellisena ei olnud nad tõlgendanud Valge Maja plaane Lähis-Itta demokraatiat tuua.” (lk 574)

Epiloogi lühikokkuvõte:

“Kuid president Bush ja tema meeskond tegid viis ränka viga. Nad alahindasid oma vastast ega suutnud mõista kõigi nende etniliste rühmituste ja hõimude segadikku, mis kokku moodustavad Iraagi. Nad ei läinud lahingusse õigete relvadega ning jäid liialt lootma tehnilisele üleolekule. Nad ei suutnud kohaneda sõjategevuse arengutega maismaal ega lahti öelda oma sõjaeelsest analüüsist ka veel siis, kui iraaklased olid sõja esimestel päevadel ilmutanud valmisolekut sissisõjaks. Nende süsteem ei soosinud üldlevinutest erinevaid sõjalisi ja poliitilisi tõekspidamisi. Ning lõpuks ignoreerisid nad Balkanil ja muudes kriisikolletes omandatud riigiehitamiskogemusi ning koostasid plaani, milles jäädi asjatult lootma sõjas alla jäänud ja etniliselt eripalgelisele elanikkonnale ning liitlasriikidele, kellel olid invasiooni suhtes selgelt vastandlikud seisukohad. Selle asemel et võidelda mässuliikumise vastu, tegid president ja tema meeskond plaane vägede koju toomiseks ning peaaegu et teatasid avalikult sõja võitmisest.” (lk 584)

Alates 15. peatükist hakkavad tõlget ilmestama trükiapsud.

epl
sirp

John Lewis Gaddis – Külm sõda (2007)

“Tema tugevaks küljeks oli oskus näha näha keerukuses lihtsust. See, mida ta nägi, oligi lihtne: kuna pingelõdvendus oli mõeldud selleks, et külm sõda kestaks igavesti, sai külma sõja lõpetada ainult pingelõdvendust lõpetades.” (lk 231)
Nii, esimest korda võisin küsimärgistada enda stereotüübi, et Reagan oli üks populistist laiaja, Gaddise järgi tuleks välja, et võibolla oli tegemist hoopiski aatelise poliitikuga. Elu on ilus.

Huvitav, kuidas kirjutataks seda raamatut nüüd, anno 2009, peale kõiki neid raamatus esinevaid kiidulaule turumajandusele ja kapitalismile.



---


Donald Tomberg – Kui õnn käib suhtumise järel (Sirp, 16.01.2009)

“Laiemalt võttes on küsimus identiteedis. Meie lõimumine vormub loomuse ja keskkonna koosmõjus. Ja väljakujunenud identiteet on aluseks, millelt mingeid otsuseid, hinnanguid langetame. Et igapäevane elu on stressirohke, siis pakub ju elamine stabiilseks tüdimuseks võimalusi küllaga ning ka kibestumine võib aja jooksul saada identiteeti määratlevaks osaks. Filmis “Happy-Go-Lucky” on sõiduõpetaja oma elu korraldanud nõnda, et tema paranoilisevõitu ja rangelt reglementeeritud elukäsitluses on ühest küljest kõik nagu paigas ning, mis ehk isegi olulisem, vägagi ära seletatud (seega ka omamoodi turvaline). Teisest küljest on aga tegelane ülimalt õnnetu ja üksik ning asjadest, mis teda ümbritsevad, on kadunud nagu nende vahetu sisu. Toon näiteks dialoogikatke:
Poppy: “Ja mida sa pärast teed?”
Sõiduõpetaja:”Lähen koju ja loen raamatut.”
Poppy: “Millist raamatut?”
Sõiduõpetaja: “Lihtsalt raamatut.”“

(Kahjuks pole Sirp seda artiklit internetti pannud.)

Juhan Paju – Sankt-Peterburgi viirastused (1993)

“Kui külaline tuleb maskis ja parajasti ei ole mardipäev, siis on tal kurjad kavatsused.” (lk 20)

Paju oma tuntud headuses. Seekordne armas põnevuslugu arhetüüpsete kangelaskujudega leiab aset Peterburis, kus äsjalõppenud nõukogude ajale järgnes segaduste aeg (iseenesest veider koha ja tegelaste valik, võibolla oli Pajul isiklikumaid kokkupuuteid Peterburi kandiga).

Kanalisatsioonist ilmub inimesi kimbutama elukad, keda nimetatakse kloaagiussideks (natuke meenutab see 20 aastat tagasi levinud kuulujutte Moskva metroo verejanulistest hiigelrottidest). Asja uurimiseks moodustub grupp teadlastest, tehnikataibust ja merekarust, igal ühel oma head ja vead. Edasi selgub, et Neevas elab suisa hiiglaslikke mutantkalu- ja vähke. Kes võivad inimestki rünnata. Või inimlihast toituda. Millestki peab kolmemeetrine ahven energiat saama, eks. Mis järgneb kloaagiussidele ja mutantkaladele, sellest ei julge siin kirjutadagi.

Huvitava “pöörame-Leena-ümber”-laadis mõtte esitab ühe tegelase bioloogiaprofessorist isa – kui solgi ja kemikaalide tõttu on tekkinud uus looduskeskkond, kus kasvavad hiiglaslikud (ja igati söödavad) mutantkalad, siis tulebki hakata selliseid kalu kuskil vastavas keskkonnas tööstuslikult kasvatama (lk 99-100). Nohjah.

Igatahes, raamat nagu ladvaõun, kindlasti tasub lugeda.

“Kohe pärast seda vaatas ta mulle otsa ja punastas millegipärast. Vaatasime teineteisele päris tõsiselt otsa ja tõesti, see paistis sealt välja – need olid minu naise silmad.” (lk 71)

Anna Reid – Šamaani rüü. Siberi põlisrahvaste lugu (2008)

Raamatu lugemist alustades oli mul paigas ootuste horisont – arvatavasti on tegemist lääne inimese arusaamaga Siberi rahvastest, lisaks veel populaarteaduslikku sousti eri rahvaste uskude kohta. Huvi pärast lappasin veel raamatu lõppu koondatud viiteid ja valikbibliograafiat, kus leidus vaid 6 viidet venekeelsele trükisele, ülejäänud on üpris kopsakas nimekiri lääne autorite käsitlustest või heal juhul vene autorite tõlked enamasti inglise keelde. Ehk siis – lääne autori lääne allikatega lääne lugejale mõeldud teos. (Võrdluseks tuli meelde Art Leete raamatute kasutatud teoste nimestikud.) Ja veel mõtlesin, et kuidas Reid üldse suhtles kohalikega – vene keeles või pidi selleks tõlgi abi kasutama (jah, ta sai vene keelega ise hakkama). Ühesõnaga, eelarvamused olid suured.

Aga. Kui muuta oma suhtumist – ehk siis popteadusliku etnograafilise raamatu asemel lugeda seda reisikirjana – on tegelikult raamat päris huviga loetav. Jääb mulje, nagu autor on eelnevalt kõvasti Siberi-teemalist materjali läbi töötanud ja seejärel 1999.a. kevadel asunud mitmekuulisele rännakule mööda valitud sihtpunkte Lääne-Siberist Tšukotkani, viibides pigem Venemaa äärealadel ja ookeani lähedal. Noh, muidugi oleks palju nõuda risti-rästi Siberit läbi sõita. Tomsk, Burjaatia, Tuva, Jakuutia, Sahhalin ja Tšukotka.

Tekstis on kokku põimunud nii minevik kui tänapäev. See on justkui reis reisikirjade jälgedes (metareisikiri?), nii mõneski kohas tuuakse paralleele sellega, mida tundis või võinuks tunda samas paigas viibinud paar sajandit tagasi mõni tolleaegne seikleja või kasakapealik või kasvõi andameid koguv ametnik. Lonely Planeti asemel on hoopis Gmelini või Carruthersi või Zenzinovi mälestused. Kunagised kartlikud nivhid või sõltumatud tšuktsid versus nüüdisaja urbaniseerunud siberlaste eluolu. Et Siberi kirjutatud ajalugu algab Vene tsaaririigi anastusretkedega (võrdle näiteks Art Leete “Põhjarahvad antiigist tänapäevani. Obiugrilaste ja neenetsite kirjelduste muutumine” 2000), siis on pilt põlisrahvastest alates 16.sajandist kuni tänapäevani lohutu. Reidi tekstis tuleb vene argielu kõnts (aastal 1999, eks) ehk teravamalt esile kui näiteks eesti autorite kirjutistes – kaua ikka sellest nõukogude taagast pikalt-laialt jahuda. Ühesugune jälk ja räpane nii vallutusretkede ajal kui nüüd ressursside pärast lagastamise ajal. Nagu ikka, on põlisrahvastel oma kuldne minevik, mis mõnetises kõverpeeglis esitatakse folklooris. Eks muidugi minu soome-ugri hingeke arva, et kunagi ennemuiste olime me kõik vägevad ja head (kuigi tollal sai jalge alla tammutud teisi hävinenud rahvakilde).

Raamatu pealkiri on petlik. Kindlasti leidub müstikahuvilisi, kes pealkirja pärast raamatu kallale hüppavad, ent peavad seeasemel lehekülgede kaupa lugema ülevaateid ajaloolistest sündmustest (mis on omal kurval moel põnevad) või autori kogetavat eluolu Venemaal ehk siis Siberis. Autori püüdlus: “Käesoleva raamatu kallale asudes arvasin, et Siberi šamanismi olukord näitab üsna hästi, mil määral on põlisrahvad suutnud säilitada Venemaa võimu all oma identiteedi.” (lk 19). Järelsõnas esitab Reid arvamuse nende põlisrahvaste tuleviku kohta, mis on mõneti ootamatult küllaltki positiivne.

Mis tegi šamaanist šamaani? See, et ta jaksas oma raskes rüüs tseremooniaid sooritada: “Kõik see kõlises ja kolises hirmuäratavalt ning kaalus kokku kuni kakskümmend viis kilogrammi. Üks tõelise šamaani tunnuseid oli see, et talle ei valmistanud mingit raskust seda rüüd üles tõsta ja kanda.” (lk 19)

Üllataval kombel on raamatus estonica momentki, kui Reid puutub kokku Vasjuganis Aipolovo külas Kalju Kallismaaga, kes seitsmeteist aastaselt juuniküüditati perega Narvast Siberi ja jäigi lõpuks sinna (lk 69-72, mõned mainimised hiljemgi).

Juhan Voolaid – Erakordne info Maa elanikele (2008)

Ei oska midagi sisutut ega sisukat raamatu tekstide kohta öelda, lihtsalt nagu koolipoisilikud katsetused, idee järgi võiks ehk tegemist olla absurdihuumoriga. Tekstide mõtteline alge tundub olevat 90ndate algusaastate viljakas eripalgelises trükitoodangus, kui korraga oli võimalik kõike trükkida ja lugeda (selle aja veidraid ajakirju peaks hakkama koguma). Voolaidi tekstid on veidi kohmaka kirjutusviisiga, ent kiiduväärt korrektse keelekasutusega. Omapärane on otsest kõnet kaldkirjas esitada (raamatu lõpuni ei harjunud sellega ära), sel juhul võinuks ehk jutumärkidest loobuda, olnuks tekst... voolavam või nii.

Autor on jaganud lühitekstid kolme kategooriasse, mida vastavalt tähistab nummerdatud tähekombinatsiooniga. Kõige enam tekste on “A&S” kategooriast – tegelasteks 2 tavapilgule hullu teadlast, kes sooritavad katseid inimeste peal ning viskavad omavahel nalja, aegajalt ilmestab nende kahekõne pseudometafüüsilised arutlused. “U” kategoorias esinevad võrdlemisi naljakad ufud, seal kohtuvad ennasttäis ufod juhmide inimestega, pooleldi selline Independence Day filmi teema, “Kontakt tõukudega” ongi vast kogumiku kõige naljakam lugu. “JH” kuulub 3 lugu, mis on justkui Sherlock Holmesi anekdootide pikendatud versioonid. Erinevate kategooriate lood on esitatud läbisegi, tundub, et ehk kirjutamise kronoloogilises järjekorras. Korduvalt tegeldakse maailma päästmise, jumala kõikvõimsuse ja lihtsalt inimeste probleemidega.

Raamatut illustreerib Peeter Krosmanni graafika (kes on raamatu esikaanel kaasautori seisuses), mis on suhteliselt ekspressiivne. Kiita tuleb trükise kujundust. Raamatu eessõnas teavitatakse, et tegemist on uue kirjastuse esimese väljalaskega, loodetavasti järgmised reliisid on sama maitsekalt koostatud.

habemega naine
erakordse info blogi
ekspress

Richard Dawkins – Jõgi Eedenist (2000)

“Geenid ei parane ega täiustu kasutamise läbi, nad lihtsalt antakse muutumatuna edasi, välja arvatud mõned väga harvad juhuslikud vead. Edu ei tooda häid geene. Vastupidi, head geenid toovad kaasa edukuse, ja mitte miski, millega indiviid ise oma elu jooksul hakkama saab, ei mõjuta kuidagiviisi tema geene. Heade geenidega sündinud isenditel on suurem tõenäosus üles kasvada, et saad edukateks esivanemateks; seetõttu on headel geenidel suurem tõenäosus tulevikku edasi kanduda kui halbadel. Iga põlvkond on otsekui filter või sõel: headel geenidel on kalduvus minna sõelas läbi järgmisse põlvkonda; halvad geenid aga tavatsevad sattuda kehadesse, mis surevad noorelt või järglasi andmata. Ka halvad geenid võivad põlvkonna või kahe kestel sõelast läbi minna, vahest seetõttu, et neil on õnne asuda samas kehas koos heade geenidega. Ent selleks, et edukalt läbi tüürida tuhandest järjestikusest sõelast, on tarvis midagi enamat kui paljas vedamine. Tuhat edukat generatsiooni läbinud geenid peaksid tõenäoliselt olema head.” (lk 15)

“Praegusel ajal on DNA-jõel olemas umbkaudu kolmkümmend miljonit haru, sest just nii palju arvatakse maakeral leiduvat erinevaid liike. Ligikaudu on arvestatud ka, et ellujäänud liikide hulk moodustab umbes ühe protsendi kõigist kunagi elanud liikidest. Sellest võib teha järelduse, et ühtekokku on DNA-jõel olnud olemas umbkaudu kolm miljardit haru. Kõik tänapäeva kolmkümmend miljonit harujõge on üksteisest jäädavalt lahutatud. Paljud neist on määratud hääbuma olematusse, sest enamik liike sureb välja.” (lk 20)

(David Quammen on pakkunud, et kaks kõige vastupidavamat liiki on varblased ja lutikad, vabandan, et täpselt ei viita.)

“Geneetilist analoogsüsteemi on ju võimalik küll ette kujutada. Kuid me teame juba, mis juhtub analooginformatsiooniga, kui seda kopeerida läbi paljude paljude üksteisele järgnevate põlvkondade. See on otsekui telefonimäng. Võimendatud telefonisüsteemid, ümbervõetud helilindid, valguskoopiad valguskoopiatest – analoogsignaalid on sedavõrd vähe kaitstud kumulatiivse degradeerumise eest, et neid on võimalik kopeerida üksnes läbi väga piiratud arvu põlvkondade. Seevastu geenid on võimelised isekopeeruma kümme miljonit põlvkonda järjest, seejuures vähimalgi määral degradeerumata. Darvinism toimib üksnes seetõttu, et – arvesse võtmata juhuslikke mutatsioone, mis loodusliku valiku poolt kas välja roogitakse või alles jäetakse – on kopeerimisprotsess perfektne.” (lk 32)

“Ühes uurimuses leiti, et meeste jala pikkuse päritavus on 77%. /-/ Mõningad muud päritavuse näitajad on inimeste puhul näiteks 95% pea laiuse osas, 85% keha pikkuse osas isteasendis, 80% käsivarre pikkuse ja 79% kasvu osas.” (lk 94-95)

Kreatsionism vs darvinism:

“Jumala kasulikkusfunktsioon osutub väga harva olevat suurim võimalik heaolu suurimale võimalikule hulgale. Jumala kasulikkusfunktsioon reedab oma päritolu talitsematu rüselusega isikliku kasu nimel.” (lk 135)

“... igaüks meist põlvneb esivanemate katkematust liinist, kellest küll kõik olid kord oma elus noored, ent kellest paljud ei saanud iialgi vanaks. Niisiis me pärime küll kõik selle, mis on vajalik, et olla noor, ent sugugi mitte tingimata kõike, mis on vajalik, et olla vana. Me kaldume pärima geene, mis põhjustavad surma kaua aega pärast meie sündimist, mitte aga neid, mis põhjustaksid surma üsna varsti pärast meie sündimist.” (lk 145)

“Darwini käguvamplase geenide jaoks on parem, et vastne, kellesse ta muneb, oleks elus ja seetõttu värske, kui teda süüakse. Milliste kannatuste hinnaga see toimub, pole oluline. Geenid ei hooli kannatustest, sest nad ei hooli üldse mitte milleski.

Kui Loodus oleks heatahtlik, võiks ta lõppude lõpuks teha pisikese möönduse ja vastsed tuimestada, enne kui nad seestpoolt elusast peast ära süüakse. Ent loodus pole ei heatahtlik ega pahatahtlik. Ta pole ei kannatuste vastu ega ka mitte nende poolt. Loodus ei ole huvitatud ühestki kannatuste viisist, välja arvatud siis, kui see mõjutab DNA ellujäämist.” (lk 145)

Hea raamat alaväärsuskompleksi põdejale – sina oled väärtusetu.

silveri raamatublogi
nloeb