Ega midagi
mõtestatut sellest raamatust kirjutada ei oska. Mis muud kui Rommeli
sõjatee ohvitserina I maailmasõjas Prantsusmaal, Rumeenias ja
Itaalias, küllaltki üksikasjalikud mälestused ja analüüsid oma
üksuste juhtimisest avamaal ja mägedes (analüüsi all ka
vastasrinna tegevus). Autor polnud staabirott, vaid tegutses üksuste
eesotsas – ja seda hämmastavam, et nelja sõjaaasta jooksul peale
haavatasaamiste midagi letaalsemat temaga ei juhtunud. Mälestusi
(õigemini lahinguoperatsioonide ja logistika kroonikat) läbib
selline elurõõmus asjalikkus ja mõnedki õnnestumised tekitavad
autoris hoogsat kaasaelamist. Sõjakoledusi siit ei leia, kui mida
negatiivset Rommel väljendab, siis mõningane enesekriitika oma
otsuste (tõepoolest, sügisel 1917 tabas teda esimene ebaõnnestumine
ehk üks kümneminutiline öine rünnak läks esialgu luhta; vast
suurim autori isiklik tragöödia ses sõjas) või varustuse ja ilma
suhtes. Võiks öelda, et Rommel on pea eksimatu juht, kes pealegi
saab sõduritega hästi läbi ja suudab neid motiveerida järjepannu
eneseületusteks. Rommeli mägiküttidega võrreldes on üpris
halenaljakad itaallased, kes ei oska ega taha ega suuda kodumaalgi
sõdida (tõsi küll, originaali ilmumisel (1937) olid natsiriigid
liitlased, seega otsest kriitikat pole).
Iseenesest huvitav,
et Tänapäev sellise spetsiifilise raamatu välja andis, ehk muidu
kohasem mõnele militaarkirjastusele. Küllap siis lootus Rommeli
nimega raamatut müüa.
“Äärmise ettevaatusega hiilime mööda teed edasi. Ülalpool kaljusid teest vasakul – linnulennult meist mõnesaja meetri kaugusel – paikneb Itaalia suurtükivägi ja tulistab lask lasu järel üle meie peade Piave üleminekukoha pihta. Mürskude sütikud veavad pimedas öös enda järel omapärast helendavat saba. See näeb välja nagu kena tulevärk.” (lk 283)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar